Tänane kodustöötamise päev oli hommikust saadik hukas. Esiteks oli kallal koduse tööpäeva suurim kiusatus, minna ülemisele korrusele ja tõmmata tekk üle pea. Seda enam, et öösel magasin miskipärast halvasti, vihma sadas, ja kaks koera magasid tooli taga õndsat und ja levitasid alfalaineid. Aga loll kohusetunne sundis arvuti juures kügelema ja ekraani jõllitama, kuigi jah, töötegemine see ju ei olnud, mida ma seal tegin. Khm.
Jooksin vahepeal läbi paduka kuuri, tegin seal ühe hädavajaliku töise teo ja mõtlesin, et raha on läinud kohutavalt ja närvipinget olnud selle ehitusega omajagu, aga viimaks ometi on mul koht, kus kõigi oma rohkelt rämpsutekitavate hobidega tegeleda.
Siis käisin süüa ostmas ettekäändega, et lõuna on inimesele nagunii ette nähtud.
Lõpuks, viimasel paaril tunnil forsseerisin ennast ja tegin ära kogu ettenähtud töö. Mis tegemata jäi, ei sõltunud enam minust.
Eks käis eile siin, tuli paarile mahaunustatud asjale järele. Sokutasin talle veel paar tükki, mida ta polnud märganudki. Muidu oli kõik kena ja normaalne, jõime koos kohvi ja lobisesime. Naljakas, siis kui me koos elasime, polnud meil kuude kaupa millestki rääkida. Nüüd nagu oli. Aga õnneks see ei muuda enam midagi. Mina olen oma elu järjele saanud ja paistab, et tema ka. Ja sellest on ainult hea meel.
Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Triviaalne tõde, seda aga tuleb ikka ja jälle enesele meelde tuletada.
Algarvu mõtted Gruusia sõja teemadel olid head. Ise mõtlen umbes samamoodi. Ainult Ameerika demokraatia osas tsutt teistmoodi, aga see on hoopis teine teema.
esmaspäev, 11. august 2008
neljapäev, 7. august 2008
Naeruralli
Üks põhjus, miks ma juba üle seitsme aasta samas firmas vastu pidanud olen, on seltskond. Paremat tiimitööd on raske ette kujutada - ja see pole mitte ainult minu isiklik, vaid ka meist kõrgemalseisvate jõudude arvamus. Kuni selleni välja, et sellele ollakse kohati lausa kadedad. Aga see pole tänane teema. Tänane teema on kogu töökat kollektiivi regulaarselt nii paar korda kuus tabavad naerukrambihood.
Tänane naeruralli algas sellega, et taanlasest kolleegil, kes parasjagu Tallinnas viibis, oli täna sünnipäev ja ta soovis lõuna välja teha. Koht anti mulle valida ja peale mõningast ajuhalvatuses vaevlemist otsustasin seltskonna Mercadosse sõidutada (Maksimarketi söökla ei tundunud sündmuse tähtsust arvesse võttes just päris paslik olevat). Hoiatasin ette, et ma pole seal ise käinud, koht on suhteliselt üles haibitud ja et kui hinnad väga kirveks osutuvad, siis halastame sünnipäevalapse krediitkaardile ja läheme mujale. Minule oli miskipärast jäänud mööda sõites mulje, et tegemist on kohaga, kus on lumivalged laudlinad ja tärgeldatud kelnerid. Aga ei, koht oli mõnus, teenindus hea, toidud maitsvad ja hinnad Tallinna kohta mõistlikud. Nii algaski itsitamine juba lõunalauas, jätkus väljas, kus kõik tahtsid innovatsioonilinnaku lamamistoole proovida ja selleks ajaks, kui me parklast välja keerasime, rõkkas auto hullumeelsest hirnumisest. Minul oli kõige keerulisem, sest pidin naerukrampides visklemise ja silmist naerupisarate pühkimise vahel ka suutma autot teel hoida ja mitte kedagi alla ajama. Õnneks läks vist.
Siseringi mitmedimensionaalseid nalju ümber jutustada pole mõtet, need muutuksid lihtsalt lamedaks. Aga päeva lõpuks olin päris õnnelik, et tänu Bourjois Clubbing silmalainerile oli vähemalt osagi meiki säilinud, suurem osa voolas koos naerupisaratega minema.
Päeva lõpuks oli asi nii kaugel, et üks kolleeg nimetas teist aktiivseks kaameliks, kuna tolle rinnaesist ehtis Camel Active hiiglaslik logo ja isegi see oli sel hetkel nii naljakas, et kõik luksusid naerust. Kaamel kaasa arvatud.
Siiamaani tuleb aga meelde ja ajab aga naerma.
Tänane naeruralli algas sellega, et taanlasest kolleegil, kes parasjagu Tallinnas viibis, oli täna sünnipäev ja ta soovis lõuna välja teha. Koht anti mulle valida ja peale mõningast ajuhalvatuses vaevlemist otsustasin seltskonna Mercadosse sõidutada (Maksimarketi söökla ei tundunud sündmuse tähtsust arvesse võttes just päris paslik olevat). Hoiatasin ette, et ma pole seal ise käinud, koht on suhteliselt üles haibitud ja et kui hinnad väga kirveks osutuvad, siis halastame sünnipäevalapse krediitkaardile ja läheme mujale. Minule oli miskipärast jäänud mööda sõites mulje, et tegemist on kohaga, kus on lumivalged laudlinad ja tärgeldatud kelnerid. Aga ei, koht oli mõnus, teenindus hea, toidud maitsvad ja hinnad Tallinna kohta mõistlikud. Nii algaski itsitamine juba lõunalauas, jätkus väljas, kus kõik tahtsid innovatsioonilinnaku lamamistoole proovida ja selleks ajaks, kui me parklast välja keerasime, rõkkas auto hullumeelsest hirnumisest. Minul oli kõige keerulisem, sest pidin naerukrampides visklemise ja silmist naerupisarate pühkimise vahel ka suutma autot teel hoida ja mitte kedagi alla ajama. Õnneks läks vist.
Siseringi mitmedimensionaalseid nalju ümber jutustada pole mõtet, need muutuksid lihtsalt lamedaks. Aga päeva lõpuks olin päris õnnelik, et tänu Bourjois Clubbing silmalainerile oli vähemalt osagi meiki säilinud, suurem osa voolas koos naerupisaratega minema.
Päeva lõpuks oli asi nii kaugel, et üks kolleeg nimetas teist aktiivseks kaameliks, kuna tolle rinnaesist ehtis Camel Active hiiglaslik logo ja isegi see oli sel hetkel nii naljakas, et kõik luksusid naerust. Kaamel kaasa arvatud.
Siiamaani tuleb aga meelde ja ajab aga naerma.
teisipäev, 5. august 2008
Vihmase ilma mõtisklused
Pühapäeva õhtupoolikul mõtlesin, et vist peaks kastma hakkama, savises mullas olid kohati lausa praod sees. Tänaseks on tunne, et ega nüüd nii kuiv ka ei olnud, võiks nagu juba järele jätta. Ja 10 kraadi sooja on augustikuu jaoks nagu ka nats napivõitu.
Laupäeva õhtul pidasime õepoja 17.sünnipäeva. Võib-olla olen kusagil ka varem kirjutanud (võib-olla ka mitte), et meil on õega kahe peale laps. Ei, lesbilisi kalduvusi ei ole meil kummalgi, lapsel on isa täiesti olemas, aga vallaslaps on ta nii kirjade järgi kui ilmselt ka kasvatuselt. Ja üheksakümnendate algul oli see üksinda lapsekasvatamine kaunis keeruline värk. Ma ei taha sellega öelda, et see praegu kerge oleks. Aga kerge enesekiituse hõnguga võib öelda, et tulemus on päris hea. Põhikooli lõpetamisel ette loetud kiituskirjade hulk ületas kuulajate kannatuse ja pool saali hakkas haigutama. Mõneti on temas kõike liigagi, liiga intelligentne, liiga printsipiaalne. Lausa murelikuks teeb, mina olin tema vanuses palju suurem pätt.
Haiglast ei ole kuu aja jooksul helistatud ja selle üle võib ainult rõõmu tunda. Seega äralõigatud nahatükikestes uusi sõrajälgi ei avastatud ka mikroskoobi all. Kuni oktoobrini siis võib ennast jälle tavalise inimesena tunda ja üritada mitte närveerida. Vahetevahel tuleb isegi päris hästi välja.
Eile tilkus nina terve päeva, asi ei näinud külmetuse, pigem mingi allergia moodi välja. Püüdsin ära mõistatada, millega eilne päev üleeilsest erines ja jõudsin lõpuks järeldusele, et tegemist oli allergiaga töölehakkamise vastu. Sest eile oli peale puhkust esimene tööpäev.
Mõned päevad tagasi, kui ilm veel mõnus oli, vedelesin õhtul hämarduvas aias kiigel, andsin vaikselt hoogu ja rüüpasin aeg-ajalt klaasist siidrit. Rohutirtsud saagisid, lilled lõhnasid ja päike läks puulatvade taha peitu. Mõtlesin sellele, et viimasest operatsioonist on möödas viis kuud ja mehe väljatõstmisest 2,5 kuud. Sellest viimasest 2,5 kuust olen ma kolm nädalat Eestist ära olnud. Ja sellest hoolimata olen ma suutnud ära lõpetada kõik mehe poolt suure hurraaga alustatud projektid ja lõpetamata tööd,mida tema ei suutnud teha kaheksa kodusistutud kuuga. Ja mina tegin need asjad ära põhitöö kõrvalt ja opist paranedes. Peaks mainima, et ma olen tulemusega päris rahul. Ja mis oleks siis põhjus, et vaimselt ja emotsionaalselt mitterahuldavat kooselu taluda? Sellist põhjust ju polegi. Selts? Seda saab koertelt-kassidelt, töö juurest, sõpradelt ja internetist. Seks - minu puhul olematu põhjus, kui inimese keha on nelja opi käigus tükkideks lõigatud ja uuesti kokku õmmeldud, pole seksist mõtet rääkida. Kui üldse kunagi, siis aasta-paari pärast, kui kusagilt enam ei kisu ega valuta.
Ja ole nii tükkideks lõigatud kui tahes, ja nii õmblusi täis, kui tahes, seni, kuni silm näeb ja hing sees laulab, on elu elamist väärt. Elu on kingitus, iga päev on kingitud. Mõtleme sellele. Vahetevahel.
Laupäeva õhtul pidasime õepoja 17.sünnipäeva. Võib-olla olen kusagil ka varem kirjutanud (võib-olla ka mitte), et meil on õega kahe peale laps. Ei, lesbilisi kalduvusi ei ole meil kummalgi, lapsel on isa täiesti olemas, aga vallaslaps on ta nii kirjade järgi kui ilmselt ka kasvatuselt. Ja üheksakümnendate algul oli see üksinda lapsekasvatamine kaunis keeruline värk. Ma ei taha sellega öelda, et see praegu kerge oleks. Aga kerge enesekiituse hõnguga võib öelda, et tulemus on päris hea. Põhikooli lõpetamisel ette loetud kiituskirjade hulk ületas kuulajate kannatuse ja pool saali hakkas haigutama. Mõneti on temas kõike liigagi, liiga intelligentne, liiga printsipiaalne. Lausa murelikuks teeb, mina olin tema vanuses palju suurem pätt.
Haiglast ei ole kuu aja jooksul helistatud ja selle üle võib ainult rõõmu tunda. Seega äralõigatud nahatükikestes uusi sõrajälgi ei avastatud ka mikroskoobi all. Kuni oktoobrini siis võib ennast jälle tavalise inimesena tunda ja üritada mitte närveerida. Vahetevahel tuleb isegi päris hästi välja.
Eile tilkus nina terve päeva, asi ei näinud külmetuse, pigem mingi allergia moodi välja. Püüdsin ära mõistatada, millega eilne päev üleeilsest erines ja jõudsin lõpuks järeldusele, et tegemist oli allergiaga töölehakkamise vastu. Sest eile oli peale puhkust esimene tööpäev.
Mõned päevad tagasi, kui ilm veel mõnus oli, vedelesin õhtul hämarduvas aias kiigel, andsin vaikselt hoogu ja rüüpasin aeg-ajalt klaasist siidrit. Rohutirtsud saagisid, lilled lõhnasid ja päike läks puulatvade taha peitu. Mõtlesin sellele, et viimasest operatsioonist on möödas viis kuud ja mehe väljatõstmisest 2,5 kuud. Sellest viimasest 2,5 kuust olen ma kolm nädalat Eestist ära olnud. Ja sellest hoolimata olen ma suutnud ära lõpetada kõik mehe poolt suure hurraaga alustatud projektid ja lõpetamata tööd,mida tema ei suutnud teha kaheksa kodusistutud kuuga. Ja mina tegin need asjad ära põhitöö kõrvalt ja opist paranedes. Peaks mainima, et ma olen tulemusega päris rahul. Ja mis oleks siis põhjus, et vaimselt ja emotsionaalselt mitterahuldavat kooselu taluda? Sellist põhjust ju polegi. Selts? Seda saab koertelt-kassidelt, töö juurest, sõpradelt ja internetist. Seks - minu puhul olematu põhjus, kui inimese keha on nelja opi käigus tükkideks lõigatud ja uuesti kokku õmmeldud, pole seksist mõtet rääkida. Kui üldse kunagi, siis aasta-paari pärast, kui kusagilt enam ei kisu ega valuta.
Ja ole nii tükkideks lõigatud kui tahes, ja nii õmblusi täis, kui tahes, seni, kuni silm näeb ja hing sees laulab, on elu elamist väärt. Elu on kingitus, iga päev on kingitud. Mõtleme sellele. Vahetevahel.
neljapäev, 24. juuli 2008
Hullumeelne suvi
Olen esimest korda viimase paari nädala jooksul niipalju üksi, et sain ka pilgu blogimaailma visata.
Kõigepealt puhkuseelsed töö- ja koduspurdid ja siis nädal aega Iirimaal. Tempolt põrgulik, õhkkonnalt nõiduslik. Ma üldse ei imesta, et niipalju eestlasi Iirimaale kolinud on, pea igas iiri väikelinnas oli mõni eestlane.
Siis koju, maandumine Tallinnas kell kaheksa hommikul, päev läbi mängisin aias zombit ja arvasin, et rohisin. Õhtul saun ja hommikul teine kohver, auto ja laev. Nüüdseks on kolmepäevane söögiorgia, mida meie firmas kvartalinõupidamiseks nimetatakse, läbi saanud, istun ühes mõnusas Soome järveäärses spahotellis, asjad on enam-vähem pakitud ja homme ootab veel kiire shopingutuur Ikeasse ja õhtuse laevaga koju.
Aga nendele, kes teavad... arstilkäik läks vist hästi. See tähendab, et kui järgmise paari nädala jooksul ei helistata, siis olid ka analüüsid korras ja kuni oktoobrini on jälle rahu maa peal ja skalpelli pole esialgu karta. Endal on miskipärast ka üle kahe aasta esimest korda tunne, et kui vahepeal välja lööd oppidejärgne äbarikutunne välja arvata, siis vist praegu ongi korras ja sõrad selleks korraks köndistatud,
Kõigepealt puhkuseelsed töö- ja koduspurdid ja siis nädal aega Iirimaal. Tempolt põrgulik, õhkkonnalt nõiduslik. Ma üldse ei imesta, et niipalju eestlasi Iirimaale kolinud on, pea igas iiri väikelinnas oli mõni eestlane.
Siis koju, maandumine Tallinnas kell kaheksa hommikul, päev läbi mängisin aias zombit ja arvasin, et rohisin. Õhtul saun ja hommikul teine kohver, auto ja laev. Nüüdseks on kolmepäevane söögiorgia, mida meie firmas kvartalinõupidamiseks nimetatakse, läbi saanud, istun ühes mõnusas Soome järveäärses spahotellis, asjad on enam-vähem pakitud ja homme ootab veel kiire shopingutuur Ikeasse ja õhtuse laevaga koju.
Aga nendele, kes teavad... arstilkäik läks vist hästi. See tähendab, et kui järgmise paari nädala jooksul ei helistata, siis olid ka analüüsid korras ja kuni oktoobrini on jälle rahu maa peal ja skalpelli pole esialgu karta. Endal on miskipärast ka üle kahe aasta esimest korda tunne, et kui vahepeal välja lööd oppidejärgne äbarikutunne välja arvata, siis vist praegu ongi korras ja sõrad selleks korraks köndistatud,
kolmapäev, 9. juuli 2008
Kummastavad kummalisused
Arvatavasti ei jõua ma neid ära postitada, sest neid on nii palju. Ma olen sünnist saati sihuke teise seina nael olnud.
Aga kui liigitada, siis...
1. Korduvad kummalisused:
Jalutan polikliinikus jalga pandud siniste sussidega läbi terve linna ja mõtlen, huvitav, miks küll nii libe on.
Käin öösiti suitsetamas ilma sellest midagi mäletamata (sellest tuleks vabaneda, aga kuidas vabaneda asjast, millel pole ärkvelolekuga midagi tegemist).
Astun oma meessuhetes korduvalt ühte ja samasse ämbrisse (ämber pidavat olema eestlase rahvusjalanõu, kõige parem kui kaks ämbrit, üks kummagi jala jaoks).
2. Autodega seotud kummalisused
Hüppasin kord autosse, et 5km kauguselt kohvikoort tuua. Selle lühikese jupi peal jõudsin metskitsega kokku põrgata. Politsei tuli kohale ja konstanteeris fakti, et uurida pole siin midagi, kits ajas auto alla.
Kord õnnestus mul rentida auto,mille paaki oli võimalik korraga tankida ainult 20 liitrit bensiini. Küll oli lõbus logistikat harrastada, kas jõuab järgmisse bensiinijaama või mitte.
Järgmisel rendiautol kadusid ükshaaval ära käigud alates viiendast. Lõpuks jäi alles ainult tagumine käik. Jätsin auto keset Kunderi tänavat ja kutsusin kohale rendifirma esindaja ja takso...
Sadasin rahvarallil kaardilugejana ilma igasuguse turvavarustuseta mossega kraavi katusele. Mosse läks vanarauaks ja mul kadus üks kõrvarõngas ära.
3. Söömisega seotud kummalisused
Ma ei söö aed- ega puuvilju ja teraviljatoite (üksikud erandid mõnede kartuli-, pasta- ja leivaliikide näol on olemas). Erandid veel lehtsalat, kurk ja tomat väikestes kogustes. Esiteks ei maitse, teiseks reageerib mu organism koheselt ja väga halvustavalt, kui ma üritangi.
Mitmekäiguline gurmeeõhtusöök pidulikus õhkkonnas on minu jaoks võrreldav hiina piinakambriga. Lauakommetega on mul kõik titest saati selge, aga lihtsalt igav on. Ja ma ei suuda ilmselt vääriliselt hinnata toitu, mida peab mikroskoobiga taldrikult otsima.
4. Seltsielu kummalisused
Suur seltskond võib olla hea, kui on tegemist samade huvidega inimestega. Aga väike on parem.
Niinimetatud seltskonnaüritused on üldjuhul sama surmigavad kui gurmeeõhtusöögid. Kamina ees raamatut lugeda on igatahes lõbusam ja huvitavam.
5. Aiandusega seotud kummalisused.
Esimesed paar maaeluaastat külvasin kevaditi suure innuga suvelilli ja siis kiskusin kõik tõusmed umbrohu pähe üles.
Kui mul on epilaator kadunud, leian ta suure tõenäosusega aiatarvete korvist.
6. Kummalisemad ettevõtmised
Kõige kummalisemad jätan oma teada :). Aga üks markantsemaid seiklusi oli aerupaadiga ümber Pakri poolsaare sõudmine. Pärast tunnistasime kaaslasega teineteisele, et oleks kumbki iitsatanud, et läheme tagasi, oleksime seda ka enne kõige kriitilisemaid kohti ka teinud. Ise saime põhiliselt läbimärjaks, aga puupaat peale seda enam eriti merekõlblik ei olnud.
Väikelaevajuhiload sain mitu aastat enne autojuhilube. Käisin koos 40 mehega merekoolis kursustel. Algul vaadati, et blond tibi tuli lantima. Kolme kuu pärast lõpetas tibi kursuse parimana.
7. Reisimisega seotud kummalisustest võiks terve eraldi blogi kirjutada, kui ainult aega oleks. Viimane kummalisus oli mais, kui Türgi neljatärnihotellis ei olnud ei voodipesu ega tekke. Pika kräunumise peale tekid ikkagi teisel päeval toodi, aga voodipesu ei ilmunudki.
Kes pikemat lugemist tahab, võib vaadata http://www.trip.ee/node/22728
Unihiire kord...
Aga kui liigitada, siis...
1. Korduvad kummalisused:
Jalutan polikliinikus jalga pandud siniste sussidega läbi terve linna ja mõtlen, huvitav, miks küll nii libe on.
Käin öösiti suitsetamas ilma sellest midagi mäletamata (sellest tuleks vabaneda, aga kuidas vabaneda asjast, millel pole ärkvelolekuga midagi tegemist).
Astun oma meessuhetes korduvalt ühte ja samasse ämbrisse (ämber pidavat olema eestlase rahvusjalanõu, kõige parem kui kaks ämbrit, üks kummagi jala jaoks).
2. Autodega seotud kummalisused
Hüppasin kord autosse, et 5km kauguselt kohvikoort tuua. Selle lühikese jupi peal jõudsin metskitsega kokku põrgata. Politsei tuli kohale ja konstanteeris fakti, et uurida pole siin midagi, kits ajas auto alla.
Kord õnnestus mul rentida auto,mille paaki oli võimalik korraga tankida ainult 20 liitrit bensiini. Küll oli lõbus logistikat harrastada, kas jõuab järgmisse bensiinijaama või mitte.
Järgmisel rendiautol kadusid ükshaaval ära käigud alates viiendast. Lõpuks jäi alles ainult tagumine käik. Jätsin auto keset Kunderi tänavat ja kutsusin kohale rendifirma esindaja ja takso...
Sadasin rahvarallil kaardilugejana ilma igasuguse turvavarustuseta mossega kraavi katusele. Mosse läks vanarauaks ja mul kadus üks kõrvarõngas ära.
3. Söömisega seotud kummalisused
Ma ei söö aed- ega puuvilju ja teraviljatoite (üksikud erandid mõnede kartuli-, pasta- ja leivaliikide näol on olemas). Erandid veel lehtsalat, kurk ja tomat väikestes kogustes. Esiteks ei maitse, teiseks reageerib mu organism koheselt ja väga halvustavalt, kui ma üritangi.
Mitmekäiguline gurmeeõhtusöök pidulikus õhkkonnas on minu jaoks võrreldav hiina piinakambriga. Lauakommetega on mul kõik titest saati selge, aga lihtsalt igav on. Ja ma ei suuda ilmselt vääriliselt hinnata toitu, mida peab mikroskoobiga taldrikult otsima.
4. Seltsielu kummalisused
Suur seltskond võib olla hea, kui on tegemist samade huvidega inimestega. Aga väike on parem.
Niinimetatud seltskonnaüritused on üldjuhul sama surmigavad kui gurmeeõhtusöögid. Kamina ees raamatut lugeda on igatahes lõbusam ja huvitavam.
5. Aiandusega seotud kummalisused.
Esimesed paar maaeluaastat külvasin kevaditi suure innuga suvelilli ja siis kiskusin kõik tõusmed umbrohu pähe üles.
Kui mul on epilaator kadunud, leian ta suure tõenäosusega aiatarvete korvist.
6. Kummalisemad ettevõtmised
Kõige kummalisemad jätan oma teada :). Aga üks markantsemaid seiklusi oli aerupaadiga ümber Pakri poolsaare sõudmine. Pärast tunnistasime kaaslasega teineteisele, et oleks kumbki iitsatanud, et läheme tagasi, oleksime seda ka enne kõige kriitilisemaid kohti ka teinud. Ise saime põhiliselt läbimärjaks, aga puupaat peale seda enam eriti merekõlblik ei olnud.
Väikelaevajuhiload sain mitu aastat enne autojuhilube. Käisin koos 40 mehega merekoolis kursustel. Algul vaadati, et blond tibi tuli lantima. Kolme kuu pärast lõpetas tibi kursuse parimana.
7. Reisimisega seotud kummalisustest võiks terve eraldi blogi kirjutada, kui ainult aega oleks. Viimane kummalisus oli mais, kui Türgi neljatärnihotellis ei olnud ei voodipesu ega tekke. Pika kräunumise peale tekid ikkagi teisel päeval toodi, aga voodipesu ei ilmunudki.
Kes pikemat lugemist tahab, võib vaadata http://www.trip.ee/node/22728
Unihiire kord...
reede, 4. juuli 2008
Hiidnaise rõivaotsingud
Et asi täiesti selge oleks, avaldan kohe ka tänahommikuse seisuga strateegilised mõõdud, pikkus 163 ja muud mõõdud 100-82-110. Sisuliselt suudaksin end pressida ka numbrisse 42, aga vananedes muutub inimene esiteks mugavamaks ja teiseks, operatsiooniarmid eriti möödanahka riideid ei armasta. Seega eelistan numbrit 44. Dieeti pidama hakata ei kavatse (ja arstid ei lubaks ka) ja enamjaolt saan oma vana kerega päris hästi läbi.
Tunnistan ausalt üles, et pole kohalikes rõivapoodides oma poolteist aastat käinud ja miskipärast lootsin, et asi on viimasest korrast paremaks läinud. Sest kui ma lähen kusagil mujal Euroopas rõivapoodi, pole mul oma suurusele rõivaste leidmisega mingit probleemi.
Aga kus sa sellega. Kõige hullem oli see, et mul oli üsna täpne ettekujutus sellest, mida ma tahan. Vabaajapükse, heledaid. Stretsist või keskelt kummiga, et pikkadel sõitudel mugav oleks. Paljude taskutega, et käekotti ei peaks kaasas tarima. Kammisin läbi Sikupilli ja Ülemiste keskused, pood poe järel. Hindu ei vaadanud, ainult numbreid ja mudeleid. Tulemus: selliseid pükse on kaubanduses lademes, ainult et... kõige suurem number on 40, harvadel juhtudel ka 42. Numbrile 44 on pükstevalik järgmine:
a)pikad paksemad mustad püksid talveks
b) pikad õhemad mustad püksid suveks
c) dressid
Noh, kui aus olla, siis Seppälast leidsin ka ühed mustad lühikesed püksid (aga musta ma ei tahtnud) ja Takko Fashionist ühed roosad mikropüksid, mis nägin välja nagu perverdi märg unenägu.
Püksata ma siiski ei jäänud, päästjaks osutus Humana pood. Helesinised Dorothy Perkinsid, enam-vähem uued, istusid nagu valatult, hind 50% allahindlusega 64.50.
Ja palun ärge enam mitte kunagi küsige mu käest, miks ma ostan oma riided eranditult välisreisidelt või kasutatud riiete poodidest.
Mida ma ei mõista, on see, et kui ma vähegi ringi vaatan, näen ma tänaval oluliselt suuremaid inimesi kui mina ja sugugi mitte vähe. Kõik ei tuiska mööda maailma ringi nii nagu mina, aga alasti pole ka keegi. Kust nad oma riided saavad?
Mis aga kummalisustesse puutub, siis nendest kirjutamine on plaanis. Aga Algarvul on õigus, ma olen päris põhjalikult töösse sukeldunud olnud ja tegelikult seda lausa nautinud. Sest kevadine ligi kolmekuine sundtegevusetus on andnud teadmise, et tegelikult on täie rauaga tööd teha vahel ju päris mõnus. Ja ülejärgmisest nädalast algab puhkus nagunii.
Tunnistan ausalt üles, et pole kohalikes rõivapoodides oma poolteist aastat käinud ja miskipärast lootsin, et asi on viimasest korrast paremaks läinud. Sest kui ma lähen kusagil mujal Euroopas rõivapoodi, pole mul oma suurusele rõivaste leidmisega mingit probleemi.
Aga kus sa sellega. Kõige hullem oli see, et mul oli üsna täpne ettekujutus sellest, mida ma tahan. Vabaajapükse, heledaid. Stretsist või keskelt kummiga, et pikkadel sõitudel mugav oleks. Paljude taskutega, et käekotti ei peaks kaasas tarima. Kammisin läbi Sikupilli ja Ülemiste keskused, pood poe järel. Hindu ei vaadanud, ainult numbreid ja mudeleid. Tulemus: selliseid pükse on kaubanduses lademes, ainult et... kõige suurem number on 40, harvadel juhtudel ka 42. Numbrile 44 on pükstevalik järgmine:
a)pikad paksemad mustad püksid talveks
b) pikad õhemad mustad püksid suveks
c) dressid
Noh, kui aus olla, siis Seppälast leidsin ka ühed mustad lühikesed püksid (aga musta ma ei tahtnud) ja Takko Fashionist ühed roosad mikropüksid, mis nägin välja nagu perverdi märg unenägu.
Püksata ma siiski ei jäänud, päästjaks osutus Humana pood. Helesinised Dorothy Perkinsid, enam-vähem uued, istusid nagu valatult, hind 50% allahindlusega 64.50.
Ja palun ärge enam mitte kunagi küsige mu käest, miks ma ostan oma riided eranditult välisreisidelt või kasutatud riiete poodidest.
Mida ma ei mõista, on see, et kui ma vähegi ringi vaatan, näen ma tänaval oluliselt suuremaid inimesi kui mina ja sugugi mitte vähe. Kõik ei tuiska mööda maailma ringi nii nagu mina, aga alasti pole ka keegi. Kust nad oma riided saavad?
Mis aga kummalisustesse puutub, siis nendest kirjutamine on plaanis. Aga Algarvul on õigus, ma olen päris põhjalikult töösse sukeldunud olnud ja tegelikult seda lausa nautinud. Sest kevadine ligi kolmekuine sundtegevusetus on andnud teadmise, et tegelikult on täie rauaga tööd teha vahel ju päris mõnus. Ja ülejärgmisest nädalast algab puhkus nagunii.
esmaspäev, 30. juuni 2008
Bilanssi ja praekartuleid
.. korraga teha üritades jäävad kannatajateks mõlemad, bilanss jäi tooreks ja kartulid läksid kergelt kõrbema. See selleks, bilanssi saab edasi küpsetada ja kartulid söödi ka ära. Lapsuke (1.90, 16) sõi kõhu täis ja kadus virtuaalmaailma. Ning endale kipub uni peale, kõht täis, taevas läks pilve ja koerad magavad nohinal. Ehk päästab üks kange tee päeva, kohvi sai hommikupoolikul juba vist liigagi joodud. Tõin endale viimati Türgist teepresskannu, neid olevat ka meil saada, aga nagu tavaliselt, kolm korda kallimalt. Olen igatahes rahul, pääsesin lapimaitsega teepakkidest ja kasutada on mõnus ja lihtne.
Eelmisel nädalal toimus nii palju, et tagasi vaadates tundub jaanipäevast vähemalt kuu möödunud olevat. Töiselt ei olnud eriti hea nädal, see-eest oli koduselt tegus. Alates jaaniõhtust, kui meil oli oma nelikümmend külalist ja lõpetades tegusa koduse laupäevaga. Eile molutasin. Tegin endale aia- ja õuetöödega vist natuke liiga ja kõik pagana õmblused valutasid ja kipitasid. Vastik oli ja murelikuks tegi. Seda enam, et neljapäeval peab minema arsti juurde kontrollima ja see käik teeb juba iseenesest vähe närviliseks.
Viimasest haiguslehest saadud lugemisvõimetus hakkab ka üle minema, eile lugesin Virginia Ironside "Minu oivaline elu". Kusagil oli seda raamatut võrreldud vanema generatsiooni Bridget Jonesiga, vähemalt sama lustlik ja vaimukas oli küll. Mul endal on selle vanuseni küll veel tosinkond aastat aega, aga mõned asjad hakkasid juba tuttavlikud tunduma küll...
Eelmisel nädalal toimus nii palju, et tagasi vaadates tundub jaanipäevast vähemalt kuu möödunud olevat. Töiselt ei olnud eriti hea nädal, see-eest oli koduselt tegus. Alates jaaniõhtust, kui meil oli oma nelikümmend külalist ja lõpetades tegusa koduse laupäevaga. Eile molutasin. Tegin endale aia- ja õuetöödega vist natuke liiga ja kõik pagana õmblused valutasid ja kipitasid. Vastik oli ja murelikuks tegi. Seda enam, et neljapäeval peab minema arsti juurde kontrollima ja see käik teeb juba iseenesest vähe närviliseks.
Viimasest haiguslehest saadud lugemisvõimetus hakkab ka üle minema, eile lugesin Virginia Ironside "Minu oivaline elu". Kusagil oli seda raamatut võrreldud vanema generatsiooni Bridget Jonesiga, vähemalt sama lustlik ja vaimukas oli küll. Mul endal on selle vanuseni küll veel tosinkond aastat aega, aga mõned asjad hakkasid juba tuttavlikud tunduma küll...
Tellimine:
Postitused (Atom)