Nimby

Kes ei tea, siis pealkiri on inglisekeelne sõna, mis moodustub väljendi Not In My BackYard esitähtedest ja tähendab soovi, et misiganes ei juhtuks sinu enda tagahoovis. Inimlik, mõistetav, sugugi mitte ühele rahvusele ega rassile omane soov. Ehk ehitage oma raudtee või tuumajaam, ainult et mitte meie lähedusse. Võtke oma poolteist miljonit pagulast ja viige kuhugi, ainult ärge meile ühtegi tooge. Ühine soov kõigile, muuseas, mitte ainult eestlastele.
Ja veel vähem soovib keegi oma ees- või tagaõuele terroriste. Kuigi selles küsimuses oleme me eriti demagoogilised.
Paar näidet vaid sellest aastast.
02.aprillil tulistasid terroristliku islamiorganisatsiooni al-Shabab liikmed Garissa ülikoolis Keenias surnuks 147 tudengit, samasugused moslemid nagu nad isegi. Ma ei näinud Eesti uudistes isegi mitte sellekohast rida. Notinmybackyard, eksole.
31.oktoobril kukkus väidetavalt ISISe pommi tagajärjel alla Vene reisilennuk, hukka sai 224 inimest. Riikide tasemel avaldati kaastunnet, aga tagajalgadele ei tõusnud keegi. Venekeelses näoraamatus oli küll ohtralt leina ja kaastundeavaldusi, kuid eestikeelsesse need ei jõudnud.
Vaid päev enne Pariisi sündmusi, neljapäeval, korraldas ISIS terrorirünnaku Shia linnaosas Beirutis. Surma sai 44 ja raskelt vigastada üle 200 inimese, enamuses kindlasti moslemid, sest tegemist oli ühe Beiruti vaeseima linnaosaga. Võib-olla jooksis see uudis kuskil väikeses kirjas läbi, aga võib-olla mitte. Moslemid tapavad moslemeid, so what...
13.novembri Pariisi terrorirünnakutes hukkus 129 inimest ja korraga oli kogu Euroopa tagajalgadel. Sest see juhtus meie tagaõues. Puudutas meid isiklikult. Oli ainult pooleteise lennutunni kaugusel.
Kõik võtsid sõna. Terve FB värvus prantsuse lipu värvidesse. Sajad hooned ja objektid üle maailma ka. Valgustajad teenisid hea papi.
Seda, et ISISe terrorirünnakud mõistsid avalikult hukka ka enamike islamiriikide juhid, kirjutati miskipärast jälle ainult väikeses kirjas. Sellest, et hukkunute hulgas oli mitmeid araabia nimesid, ei räägita ka miskipärast üldse. Seda, et nädalavahetusel toimusid pea kõigis suurtes islamiriikides kaastundeüritused Pariisis hukkunutele, leiab eestikeelsest meediast vaid väga sügavalt kaevates.
Karachi, Pakistan http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20151116/NEWS/151119765/AR/0/pariisi-terror-pakistan.jpg&modified=20151116141820
Burj Kalifa, Dubai, Saudi Araabia http://www.aripaev.ee/galleryimage/EA/20151116/OPINION/111609999/PH/0/5/PH-111609999.jpg&MaxW=1800&MaxH=900&modified=20151116121817
Giza, Egiptus http://www.aripaev.ee/uudised/2015/11/16/moslemid-ule-maailma-malestasid-pariisi-hukkunuid#nr6
Pole siis ime, et keskmise meediatarbija häguseks teadvuses muutuvad kõik vähe teistvärvi nahatooniga inimesed moslemiteks ja pagulasteks ja need omakorda terroristideks.
Kui selle hämaga istutaks kodus ja podisetakse omaette, siis poleks mul sooja ega külma. Kui aga järjest tuleb teateid, et tänavatel sõimatakse turiste, välistudengeid, külalisi, et pereliikmed ei julge jõuludeks koju sõita, sest juhuslikult on nende kaasa ka võõrapärase välimusega, siis on mul kaaskodanike pärast lihtsalt häbi.
Vihkamine sünnitab vihkamist, raev õhutab raevu, rumalus on toiduks mõlemale.
Ega minagi ei tahaks oma tagahoovi Rail Balticut, Balticconnectorit ega pagulaslaagrit. Aga see ei tekita minus vihkamist, raevu ega võõraviha.
Eilses Äripäevas oli Sokoteli tegevjuhi Anu Sosaare repliik selle kohta, kuidas ühe konverentsikorraldaja aadressil rassistlike märkuste tegemine tänaval läks nende ettevõttele maksma 200 000 eurot. Kui palju rumalus ja võõraviha meile kõigile maksma lähevad?

Vähiravi. Kõrval- ja järelmõjud ning toit.

Alustagem lõpust. Teada saades vähidiagnoosist, ilmub koheselt teie tutvusringkonnas välja kümnete kaupa tarkpäid, kes täpselt teavad, mida selle diagnoosiga süüa võib ja mida mitte mingil juhul ei tohi. Kui te kõik need soovitused kokku liidate ja arvesse võtate, siis te tõepoolest vähki ei sure, Surete nälga või peenema nimega alatoitlusse, sest peale neid soovitusi ei jää suurt midagi peale puhta vee järele.
Lambist võetud soovituste järgimise asemel tasub minna Eesti Vähiliidu kodulehele http://cancer.ee/info-vahist/infomaterjalid/ , laadida sealt alla kõik, mis konkreetselt teid ja teie haigust puudutab ja lugeda see hoolikalt läbi. Samad infomaterjalid on olemas ka haiglates.
Nagu ühes varasemas postituses mainitud, ainult 10% meie immuunsüsteemist sõltub toitumisest. Seetõttu ei saa ka uskuda, et mingeid toiduaineid süües või mitte süües oleks võimalik end terveks ravida. Küll on võimalik end haigeks süüa, aga see on juba teine teema ja hoopis pikaajalisem protsess,
Vähiravi ajal ei tohiks alustada mitte mingisuguse imedieediga. Igasugune dieet on organismile lisakoormus ja teie organism peab rasket võitlust nagunii. Pole mõtet tema rolli veel raskemaks ja keerulisemaks teha.
Igasugune ravi on millegi tapmine ja siinkohal pole erilist vahet ka tava- ja alternatiivmeditsiini puhul. Pole olemas aineid ega jõude, mis tabaksid ainult halbu rakke või baktereid, pihta saavad kõik ja üsna valimatult. Siinkohal tulebki jälle mängu meie imeline immuunsüsteem ja inimkeha isetervenemise oskus, oskus toota uusi ja terveid rakke haigete ja surnute asemel.
Eri vähitüüpide kõrvalmõjud on erinevad. Need, millega mina kokku puutusin, olid isutus, maitsemeele puudumine, pidev kõhulahtisus ja kõhuvalu ning väsimus. Minu organismile andis see selge signaali, et tuleb süüa ka siis, kui ei taha. Sest kui organism peab lahingut, on talle kütust vaja ja seejuures on üsna ükskõik, mis see parasjagu on, peaasi, et te seda süüa suudate. Hea näide on see, et kui ma küsisin arsti käest, kas probiootikume võiks võtta. Vastus oli, et teile ei jää nagunii midagi nii kauaks sisse pidama, et see mõjuda jõuaks.
Eriti arutu on hakata pidama dieeti toitudega, mis varem ei ole maitsenud. Ravi ajal maitsevad nad veel vähem ja organismile vajalikud kalorid jäävad saamata.
Nii et kui ravi ajal isutab hamburger või kook, siis ei maksa sellest ära öelda, vaid pigem olla tänulik selle eest, et üldse isu on. Midagi halba need ühekordsed söömised teha ei jõua.
Küll tasuks menüüst välja jätta kõik, mis seedimise veel rohkem märatsema ajab, kõik gaasiga joogid, puuviljad, toored juurviljad, käärimist põhjustavad toidud. Aga see nimekiri on eri inimtüüpide puhul ilmselt erinev. Minu organismile sobisid peamiselt kerged supid ja kaua hautatud toidud. Maksale on kiiritusravi tohutu koormus ja kõik väga raskesti seeditav lisab koormust veelgi.
Väga oluline on palju juua. Vesi viib organismist välja surnud rakud ja koristab võitluse järel. Ka kõhulahtisus põhjustab organismis veepuudust, seega juua, juua ja veelkord juua. 5-6 liitrit vett päevas on täiesti normaalne. Mulle sobis ka meega magustatud aaloemahl, aga mitte nii suures koguses, et sellega päevast vedelikukaotust katta, sest mee suhtes olen ma allergiline. Hea oli ka tavaline must tee.
Omadest kogemustest võin öelda, et toitumis- ja seedehäired kestavad veel ka kuu aega peale ravi lõppu. Kaua, ei oska veel arvata.
Oluline on hügieen ja hooldus. Immuunsüsteem on nõrk, tasuks vältida rahvarohkeid kohti ja hoolega käsi pesta, eriti nakkushaiguste hooajal. Seedimisega seotud probleemide hügieeniks on head Tena ja Menalindi hooldusvahendid, mis üldiselt on mõeldud küll inkontinentsuse all kannatavate haigete hooldamiseks, aga sobivad suurepäraselt ka muude alakeha probleemide puhul. Igas apteegis ei pruugi neid saada olla, aga kindlasti on nad olemas netiapteegis. Vajalikud ravisalvid antakse haiglast kaasa.
Millest arstid unustavad rääkida ja ka brošüürides on ka vähe infot, on see, et kõrvalmõjud süvenevad ravi kestes ja kestavad edasi ka peale ravi lõppemist. Nii et loota, et peale kiiritusravi lõppemist lähete te järgmisel päeval hüpeldes tööle, ei maksa. Minu kogemus oli, et kõige hullem ongi viimane ravinädal ja vähemalt kaks nädalat peale ravi lõppemist.
Vähiravi ajal ei soovitata võtta ei vitamiine ega toidulisandeid, kuna need võivad ravitulemustele vastu töötada. Küll tasuks neid võtma hakata peale ravi lõppemist,sest minul ilmnesid küll tõsised vitamiinipuuduse tundemärgid. Siinkohal selle jutu, et apteegis müüdavates vitamiinides pole toimeaineid või on neid liiga vähe, võivad võrkturundajad endale sinnasamusesse toppida. Normaalne inimene oskab pakendi tagakülge lugeda ja vajadusel infot juurde otsida ning suudab endale vajalikud kogused ise välja arvutada.
Õnneks on meie vähiravi infomaterjalidest kadunud lõpuks ka nõukaaegsed "teadmised", et vähiravi läbiteinu ei tohi minna sauna ega massaaži. Ameeriklased teadsid juba üle kümne aasta tagasi, et mõõdukas saun on organismi puhastamiseks ravitagajärgedest isegi äärmiselt soovitatav ja sama käib massaaži kohta. Nii et lubage endale mõlemat ja üleüldse kõike, mis teeb olemise mõnusaks ja tuju heaks, See on paranemiseks kõige olulisem.
Piisav puhkus, hea toit ja positiivsed mõtted on need, mis paraneda ja toibuda aitavad. Arstid teevad omalt poolt kõik, et teid terveks ravida, aga nemadki töötavad tellija materjaliga.

Vähk. Kust ta siis ikkagi tuleb?

Kõige ausam vastus on see, et meditsiinilist vastust ei ole. On sadu, kui mitte tuhandeid uuringuid, mis tõestavad või siis ei tõesta pärilikkuse, keskkonna, eluviisi, toitumise ja tontteabveelmille mõjust vähi tekkele. Kõik need on statistilised. Näiteks 50% kopsuvähki haigestunutest on suitsetajad, seega soodustab suitsetamine suure tõenäosusega kopsuvähi teket. Minul tekib selliseid uuringuid lugedes alati küsimus, et aga ülejäänud 50%? Statistika on statistika.
Seda sõralist elukat, kellega mina olen oma elu jagama pidanud, põhjustab meditsiinilises mõttes viirus HPV16. Mille vastu muuseas on tänapäeval võimalik vaktsineerida, küll tasu eest ja kui mul oleks tütar või tütretütar, siis ma sunniksin teda seda kasvõi toore jõuga seda tegema.
Samas on tegemist laialtlevinud viirusega, millesse mõningate uuringute väitel haigestub elu jooksul üle 80% inimestest, kellest enamus vähki ei jää, nende oma immuunsüsteem saab viirustest jagu.
Seega ongi nii vähi kui enamike haiguste puhul võlusõna seesama immuunsüsteem ja see on juba keerulisem teema.
Mul on sel suvel olnud palju sellist aega, kus käed teevad tööd, aga mõtted käivad oma radu. Ning olen jõudnud ühesele järeldusele, et õigus oli kadunud Gunnar Aarmal, kes ütles, et 70% meie tervisest sõltub õigest mõtlemisest, 10% õigest hingamisest, 10% õigest liikumisest ja 10% õigest toitumisest. Võlujõud ongi meie eneste peades kinni ja ma olen küllalt seda näinud, et tegelikult lahkuvad kiiresti need, kelle elujõud on mingil põhjusel otsa saanud ja kes oma sisimas enam elada ei taha. Isegi kui nad enesele ja oma lähedastele seda tunnistada ei taha.
Kevade poole postitas hea väekas sõber ühe teksti, mida ma tol korral lugeda ei tahtnud, aga tema lahkel loal toon selle nüüd siin natuke lühendatud kujul ära, sest see langeb üsna üksüheselt kokku sellega, milleni suve jooksul oma mõtetega jõudsin.

Vähk tekkib inimestel, kes "panid tiivad kokku".

Ameerika arst Lawrence Le Shan teeb hämmastavaid järeldusi selle haiguse tekkepõhjustest ja

ka ravist oma raamatus "Vähk - elu pöördpunkt".

Vähihaigus  ei ole surmav haigus

Omas veel tõlkimata raamatus dr. Le Shan käib välja väidet, mis võib esmapilgul tunduda

paradoksaalne ja isegi mõnes mõttes mõnitav, kuigi see on tema 30-aastase arsti kogemusel

põhinev järeldus: vähk ei ole surmav haigus. Enamgi veel, see haigus on saatuslik pöördehetk

inimese elus, selles mõttes, et inimesel tekib võimalus teha teoks kõike seda, millest ta on

omas elus unistanud. Peale seda ta saab terveks.

Dr. Le Shan on veendunud, et vähk on otseselt seotud inimese sisemise seisundiga. Kui

inimene ei näe enam oma elus mõtet, siis keha reageerib sellisele elu eitamise mõttele vähiga.

Eriti tihti vähk tekkib just nendel inimestel, kes enne haigestumist olid aktiivse eluviisiga, aga

siis olude sunnil „panid tiivad kokku“. Just sellepärast arst on veendunud, et vähk on elu

pöördepunkt, hetk, mil on vaja teha valikut: kas surra või muutuda ja minna teist teed. Kui

inimesel taastub eluisu, siis reeglina vähk taandub.

Täpselt selliseid mõtteid jagab oma raamatus Bernie Siegel. Ta rõhutab, et kui inimesele

mainida võimalikust surmast, siis enamasti inimene avastab endas enneolematuid oskuseid ja

hakkab nad innuga kasutama – sel lihtsal põhjusel, et „aega pole enam palju jäänud“.

Inimesed ütlevad tihti: „Ma vihkan oma tööd“, „Ma pole kunagi tahtnud olla insener“, „Juura

pole minu ala, ma olen alati tahtnud olla muusik“, „Mu peresuhted tapavad mind“, „Kunagi

tuleb ka minu tähetund“. Kui nad saavad teada, et neil on ravimatu haigus, nad ütlevad: „Mul

on jäänud elada vähem, kui aasta. Sel juhul ma teen seda, mis mind rõõmustab. Ma parandan

oma pereelu. Ma lõpuks sõidan Egiptusesse ja puudutan püramiide, ma ju unistasin sellest

terve elu. Ma hakkan mängima viiulit. Ma kirjutan oma raamatu.“

Aasta möödudes nad ütlevad: „Teate, ma pole veel surnud. Arstid ütlevad, et kasvaja on

kadunud. Huvitav, mis juhtus?“ Tegelikult nad ei saa aru, mis juhtus: nad pole surnud, sest

nad hakkasid elama.

Järelikult, kui te tunnete, et te pole õnnelikud, siis koheselt muutke oma elu, kasvõi selleks, et

mitte haigestuda.

Sigel arvab, et just selline eluviis on pika ja terve elu kohustuslik tingimus. Seejuures ta saab

aru, et pole alati võimalik teha oma elus kannapööre. Näiteks inimesel ei pruugi olla raha, et

kolida põhjamaalt sooja mere äärde elama. Aga Siegel pakub, et iga inimene võib leida viisi,

kuidas ennast maksimaalselt realiseerida. Ning selleks kõigepealt on vaja hakata armastama

ümbritsevat maailma. Võib jääda endises töökohas ja õppida olla seejuures õnnelik. Võti on

suhtumises.

Armastus on tähtis iseenesest, armastus kui eluviis, tingimusteta armastus: armastada

tähendab anda, ootamata midagi vastu. Ning mõne aja möödudes inimene tunneb, et kedagi

pole temast õnnelikumat. Kui mulle öeldakse: „Ma armastasin, aga mu armsam ei vastanud

mu armastusele“, - ma naeran ja ütlen: „Ma mõtlesin midagi muud. Te loete tunde, mida

pühendate oma armsamale ja ootate samaväärset vastu. Aga see on absurd. Kui suhted

muutuvad koormavaks kohustuseks, siis me kogume endas solvumisi, mis tapavad meid“.

Inimene, kelle elus kõik ei õnnestu, keda jälitavad haigused, peab võtma eluraskusi kui

õpetust. Ja just sellest vaatevinklist tuleb võib-olla rääkida „õigetest vigadest“, „õnnelikust

äpardumisest“? Ebaõnnestumised peavad õpetama, niiet inimesele, kes ajas teid marru võib

öelda: „Tänan, et te mind vallandasite... Tänan, et sa ei tahtnud tulla mulle naiseks... Tänan, et

te ei andnud mulle ametikõrgendust... Mu elu muutis suunda ja ma leidsin elumõte ja õnne“.

Mida paremini me saame endast aru, seda vähem me mõistame hukka ümbritsevat maailma.

Bernie märgib, et lapsed ei mõista kedagi hukka ja elavad ainult tunnetele toetudes. Kui te

palute last joonistada seda, millest ta unistab või kellena ta tahab olla tulevikus, siis ta teeb

seda koheselt. Kui pakkuda teha seda täiskasvanul, siis ilmselt ta vastab: „Parem lükata seda

nädala võrra edasi, et ma saaksid rahulikult mõelda, mida ma oma elust tahan“. Oma

seminaridel dr. Siegel esitab publikule küsimuse: „Kui ma kohe praegu teen igaühe teist

õnnelikuks – mida te seejärel teete?“ Enamus kuulajatest ei oska vastata. Me pole harjunud

olla õnnelikud, aga just selle jaoks me sünnime. Õnnelik inimene on alati terve.

Igaühel meist on oma eesmärk ja omad unistused, mis tunduvad kättesaamatud. Vahest terve

elu me surume alla püüd õnneliku olemise poole. Muutes oma elu, me terveneme.

Seda kõike hästi illustreerib dr. Le Shan'i patsienti Roberti haiguslugu.

Ta oli hea spetsialist, ei kurtnud kunagi tervise üle, aga 65-aastasena otsustas jääda pensionile.

Robert oli kindel, et oma vaba aega ta pühendab lastelastele. Kuid tema poeg lahutas ja

lapselapsed kolisid teise linna. Roberti elust kadus mõte. Ta ei tegelenud mitte millegagi,

sihipäratult lonkis mööda maja tundes ükskõiksust, väsimust ja tüdimust. Tema tervis järsult

halvenes ja varsti talle pandi raske diagnoos – vähk. Me võime vaid oletada, mis oleks

juhtunud edasi, aga ta kohtus dr. Le Shan'iga. Kohe esimeste vestluste käigus Robert sai aru,

et tal kadus põhjus elamiseks. Psühhoteraapia seansid aitasid meenutada peaaegu unustatud

huvi poliitika vastu. Dr. Le Shan soovitas astuda ühingusse, mis tegeleb sotsiaalsete

probleemidega. Uute inimestega suhtlemine, uued kohustused taastasid Roberti endist

aktiivsust, andsid talle jõudu. Et ennast vormis hoida, ta hakkas tegelema spordiga. Arstiga

kohtumisteks tal lihtsalt ei jäänud enam aega. Kasvaja areng peatus ja seejärel kasvaja kadus.

Veel üks juhus dr. Le Shan'i praktikast.

Natali sündis ja kasvas Brasiilias, riigis, mida ta väga armastas. Peale abiellumist ta otsustas

kolida Londonisse: tema abikaasa oli luuletaja, kelle loomingust kodumaal keegi ei

huvitunud, ning tal oli kaks tütart, kelle unistuseks oli saada näitlejateks. Nendel kõikidel

oleksid Londonis suuremad võimalused läbilöömiseks. Et võimaldada tütardele parimat

haridust ja lubada abikaasal kogu oma aega pühendada oma loomingule, Natali läks mitte

erialasele tööle. Ta tegi tööd, mida ta ei armastanud. Iga hommik ta ärkas rõõmuta ja sundis

ennast tööle minema. Kõik tema päevad olid sisustatud pere eest hoolitsemisega, ta tegi seda

mehhaaniliselt, unustades ennast.

49-aastaselt Natalil avastati rinnavähk laialt levinud siiretega. Väljavaated olid kurvad.

Viimases lootuses ta pöördus dr. Le Shan'i juurde. Peale pika vestlust dr. Le Shan ütles:

„Miks peaks teie keha võitlema elu eest, kui see elu toob teile igavat ja halli argipäeva, kui te

juba ammu unustasite enda olemasolust? Kui te varsti surete – siis teie lähedased lahendavad

kõiki oma probleeme ka ilma teieta. Kas ei oleks siis parem kasutada viimast võimalust, mida

annab teile elu: mingiks ajaks unustada teiste probleeme ja keskenduda iseendale? 10 aastat

tagasi te tegite vea, parandage seda praegu“.

Ja Natali läks tagasi Brasiiliasse. Ta käis paljajalu liivarandadel, suples merevees. Ta läks

tööle ning jälle hakkas õpetama väikseid lapsi, mida ta väga armastas. Kui varem rohud ja

dieedid ei aidanud, siis nüüd andis ravi häid tulemusi. Natali hakkas tervenema. Tema

üllatuseks tuli välja, et tema abikaasa ja tütred iseseisvalt said suurepäraselt hakkama kõikide

oma probleemidega.

Dr. Le Shan arvab, et igal inimesel on meie Maal oma ülesanne. Kui inimene viib selle ellu,

siis ta maksimaalselt realiseerib oma andeid ja saab oma elult ülimat rahuldust. Kui ta aga ei

ole omal kohal, siis elu ei too talle rõõmu. Sel juhul, isegi kui elu paistab pealtnäha hea, keha

võib reageerida vähiga.

Vähk on viimane hoiatus

Paljud näited, mida tõi dr. Le Shan oma raamatus kinnitavad vana hea tõde: kunagi pole hilja

otsast alustada. Mõnes olukorras ainult vähk aitab seda meelde tuletada. Vähk on viimane

hoiatus, mis sunnib inimest meenutama oma ülesannet, laskma oma soovid täide viia ja sel

juhul keha leiab ise jõudu haigusega võitlemiseks, mobiliseerib kõik oma kaitsemehhanismid.

Rõõm ja vabadus enese realiseerimisel – see on kõige tugevam ravim.

Igaühel meist on oma elu viis, mis kõlab igaühes alates sünnist. K.Young rääkis, et tulevik

valmib teadvuseväliselt ammu enne seda, kui temast hakkab saama olevik. Üsna tihti me

teadlikult summutame seda kõlavat viisi häbenedes selle lihtsust või vastupidi, ebatavalist

kõla ning hakkame elama teiste taktikepi all, surudes alla oma soovid ja võimalused. Kuid iga

muusikariist läheb katki, kui seda kaua valesti kasutada.

Kui avastatakse pahaloomulist kasvajat, haigel pole enam vahet, millest oli tingitud see

haigus: kas süüdi on ebatervislik eluviis või see, et ta aastaid unustas ennast pere või

ühiskonna pärast. Ainus, mis sel hetkel on tähtis – võimalus jääda ellu.

Aga vähil on üks tingimus: edaspidi saab elada ainult õnnelikult, arvab dr. Le Shan.

Veel üks näide praktikast.

Marial oli hea töö, palju sõpru ning kõik ümberringi arvasid, et tema saavutas oma elus palju.

Ja äkki temal avastatakse vähk. Esimese vestluse käigus dr. Le Shan’iga Maria sai selgeks, et

teda terve elu segasid kaks asjaolu: ta pole kunagi olnud abielus ja tal polnud lapsi, keda ta

väga armastas ning tema kolleegide suhtumine sellesse. Maria teadis, et teda peetakse

vanatüdrukuks ja väga põdes selle pärast.

Dr. Le Shan palus Marial meenutada oma elu kõige õnnelikumat aega. Need olid nooruse

aastad, mil ta töötas koolis, kus õppisid puuetega lapsed. Siis dr. Le Shan tegi ettepaneku, et

Maria võiks õpetajaks õppima minna. Üle 40-aastase vanuselt ja veel sellise diagnoosiga

hakata tudengiks? Dr. Le Shan käis peale ja Maria lõpuks nõustus. Õppimine läks kergelt ja

see aeg, mida ta sai veeta noorte keskel tegi teda õnnelikuks. Ta lõpetas kooli eksternina ja

läks tööle. Aasta pärast ta avas oma kooli puuetega lastele. Maria oli õnnelik ja arstiabi ei

olnud talle enam vajalik: ta unustas, et tal kunagi oli vähk.

Väga tihti inimesed, kellel avastatakse vähk, ei tea, mis on nende eesmärk selles elus ja ei tea,

mis teeb nad õnnelikuks. Sel juhul dr. Le Shan palub meenutada muinasjutu Kuldkalakesest,

kes on valmis täitma igat soovi. Aga on vaja kiirustada – kohe ta lööb sabaga ja ongi

igaveseks läinud. Mõelge, milline oleks see kõige südamelähedasem soov?

Võib ette kujutada, et me oleme alles sündinud ja terve elu on ees. Mida te tahaksite teha?

Kus ja kuidas elada? Katsuge meenutada oma elu kõige õnnelikumat hetke. Keegi võib öelda,

et pole kunagi oma elus õnnelik olnud. Aga olid ju mingit hetked, tunnid, kuud, mil te

tundsite siiralt rõõmu. Mõelge, mis tegi teid õnnelikuks ja katsuge tekitada oma elus sama

olukord. Sel viisil dr. Le Shan’il õnnestus tuua tagasi ellu paljusid vähihaigeid, kelle juhtumid

olid lootusetud tavameditsiini silmis. Juhtus ka nii, et kasvaja ei vähenenud, vaid selle kasv jäi

seisma ja ta ei teinud tüli paljude aastate vältel.

Kusjuures dr. Sigel kunagi ammu samuti ei olnud oma kirurgi karjääri üle õnnelik ja sellega

sugugi rahul. Talle meeldis joonistada ja ükskord ta joonistas oma autoportree, kus ta esitles

ennast peakate, maski ja pika mantliga. Siis ta sai aru, et oli ennast intuitiivselt peitnud

inimeste ja teda mitte rahuldava elu eest. Samuti ta oli väga kinnine, kuna pidevalt mõtles

inimeste peale, keda ei saanud aidata ainult skalpelli abil.

Ükskord, kui ta oli planeerimata sattunud psühhoteraapia seansile, ta kohtas seal oma

vähihaiget patsienti. Nähes dr. Sigeli üllatuse selle üle, et patsient tegeleb sellise raviviisiga, ta

selgitas: „Mulle soovitati teie kliinikumi visiitidest vaba aega veeta sellistel seanssidel. Ja

teate – see aitab!“ Dr. Sigel oli hämmingus: „Just seda ongi inimestele vaja!“

Ta hakkas organiseerima inimesi gruppidesse, et aidata neil luua positiivse emotsiooni ja

äratada keha kaitsemehhanisme vähiga võitlemiseks. Kuuel tunnil nädalas ta tegeleb kolme

vähihaigete grupiga – iga grupiga kaks tundi, ja nii juba kümme aastat. Ta näeb, et kohe, kui

tema kuulajad muudavad oma elu ja hakkavad täitma oma unistusi, nad saavad terveks. Ja

need, kes pealtnäha olid lootusetud, jäid elama ja tundsid ennast aina paremini.

Nende inimeste seas olid ka need, keda dr. Sigel ise opereeris. Juba 10 aastat nad elavad ilma

igasuguste haiguse märkideta – lihtsalt sellepärast, et nad hindavad igat oma päeva ja

rõõmustavad elu üle. Igaüks nendest patsientidest omal ajal ütles endale: „Oletame, et ma

suren poole aasta pärast. Järelikult ma pean kohe elama hakkama“.

Ja kui mingil päeval dr. Siegel helistab kellelegi neist, siis nad ütlevad: „Jah, ma olen elus. Ma

lihtsalt hakkasin elama ja sellepärast pole surnud“.

Minu enda näitel on see 100% tõde. Eelmise aasta lõpul olin sügavas depressioonis, Mitte millelgi ei tundunud olevat mõtet, kõik teed olid ette püsti tõusnud ja eluisu täiega otsas. Vägi läks sees käärima, nagu sõber nentis. 

Ma tulin sellest oma jõududega välja, sest sain aru, et kui ma selles enesehaletsuses ulpimist jätkan, siis ma surengi ära. Ja ainuke, kes mind aidata saab, olen ma ise. Kellelegi teisele loota ei saa eha tohi. Leidsin hakatuseks koolituse, mis mulle meeldis. Siis ajutise töö, mis oma põnevusega silmad uuesti särama pani. Mõtlesin oma tegemised läbi ja jätsin kõrvale kõik need, mis stressi ja meelepaha põhjustasid. 

Aga otse loomulikult ei möödunud see tagajärgedeta, sain Universumilt hoiatuse paari eelstaadiumis täpikese näol, operatsiooni, keemia- ja kiiritusravi. Sellest hoolimata, kuigi mu füüsiline olek on endiselt kaunis hõre, ei usu inimesed, et ma olen vähiravi äsja läbi teinud. Ma ei nägevat niimoodi välja. Isegi 15 kilo kehakaalu võtsin ma alla deprekaga, mitte kiiritusraviga, ravi ajal õnnestus mul hoopis poolteist kilo juurde võtta :). 

Järgmine postitus tuleb toitumisest ja vähist. Millal, ei luba, nende kirjutiste kirjutamine ei ole kerge. Aga loodan siiralt, et kellelgi on neist abi. 

Vähiravi: allopaatiline ja alternatiivne meditsiin

Üldiselt olen ma oma organismile tänulik, sest ta on välja kannatanud kõik elu jooksul tehtud lollused ja pole kunagi eriti haige olnud. Üheksakümnendatel otsis üks tuttav arst taga mu tervisekaarti ja mida polnud, seda polnud. Ma polnud aastaid ühtegi arsti vajanud. Praeguseks digitaliseeritud haigusajalukku on esimesed märgid tekkinud 1992,aastal, kui esimest korda mädase munasarjapõletikuga operatsioonile sattunud.
Samuti on üsna kõhnuke mu kodune ravimisahtel, sisaldades küll üht-teist, sest maal elades pole võimalik igal hetkel apteeki lipata, aga iga-aastase inventuuri käigus tuleb tavaliselt ka realiseerimistähtaja ületanud karpe likvideerida, sest neid pole lihtsalt vaja läinud. Ühtegi antibiootikumi ei mäleta ma end terve igaviku näinud olevat. Võtan mõningaid vitamiine ja toidulisandeid, millest ma kindlalt tean, et toidust ma neid kahjuks kätte ei saa, aga usaldan täielikult pakenditele märgitud RDA (recommended daily amount) tähistust, sest tean, kui range kontroll Euroopas sel alal tegelikult on. Harvaesinevate pingepeavalude puhul aitab tavaline aspiriin ja külmetuse puhul pole midagi tervendavamat pikast puhkusest ja rohke kuuma tee tarbimisest.
Arstidega kohtun igaaastase tööandja poolt võimaldatud korralise kontrolli käigus, mis on üle viiekümne töötajaga asutuste puhul kohustuslik ja vähiriski gruppi kuulujana olen käinud kord aastas ka onkoloogilises kontrollis. Nüüd algab paraku taas periood, kui käia tuleb iga kolme kuu tagant.
Mind on alati hämmastanud, et pealtnäha täiesti terve mõistusega inimesed, kes lahtise luumurru või pimesoolepõletiku puhul kindlasti kiirabi kutsuksid, hakkavad äkki vähidiagnoosi korral mingit täielikku kamarajura suust välja ajama. Et need toidulisandid ja need imearstid ja siis veel see...ja see...ja see.
Ise jagan alternatiivmeditsiini rangelt kahte lehte. Üks osa on rahvameditsiin, millesse ma usun ja mille taga on sajanditepikkused põlvest põlve edasi antud teadmised. Eraldi teemad on rahvaravitsejad, kelle hulgas võib olla nii ja naa inimesi, peale Kaika Laine lahkumist kahjuks Eestis vist ühtegi tõsiseltvõetavat polegi.
Teine teema on nii-öelda kaasaegne alternatiivmeditsiin, mis kahjuks on enamjaolt täielik bullshit. Nutikad ja hea ärivaistuga inimesed on välja mõelnud skeemid, mis töötavad suurepäraselt heitunud, mures ja hädas inimeste peal, keda toetab ka inimkonna sajanditepikkune usk ja lootus imede toimumisele. Kusjuures ma ei väida, et imesid ei juhtu - ajaloost võib tuua tuhandeid näiteid, kus inimesed on tervenenud pühitsetud veega pritsimisest või mõne pühakukuju jalgade suudlemisest. Aga see on hoopis teine teema, millel pole midagi tegemist alternatiivmeditsiini, vaid hoopis inimese mõttejõuga. Mis on olulisem, kui me loota ja arvata oskame. Aga sellest ühes teises postituses.
Tunnistasin, et esimese hooga kolistasin isegi nendes alternatiivmeditsiiniämbrites ringi. Jõin mingit sõprade poolt soovitatud ülikallist sodi, mille ainuke tulemus oli verine kõhulahtisus (MMS-st ei olnud siis midagi kuuldudki, oli mingi muu solk). Käisin venna soovitatud imearsti juures Rootsis, kes osutus täielikuks šarlataniks, õnneks ainuke asi, mis tõsist kahju sai, oli rahakott. Edaspidi hakkasin endale väga täpselt selgeks tegema, mida mulle pakutakse, mida see sisaldab, mida see mu organismiga teeb (või ei tee) ja siiani on mul õnnestunud kõik imevahendite pakkujad oma lollide küsimustega niimoodi nurka ajada, et neil pole enam midagi öelda olnud.
Hakkasin rohkem lugema ja uurima, eesti keeles muidugi midagi suurt saada pole, kuid inglise keeles küll. Lõpuks sain aru, et igasugune isesusserdamine on saatanast ja kõigepealt tuleb ikkagi loota allopaatilise meditsiini peale. Sest üleeelmises postituses toodud 2% tervenemist on ikka täiesti naeruväärne number ja kehtib heal juhul 4.staadiumis olevate kasvajate kohta.
Siin algabki ametliku meditsiini eelis: neil on viimaste aastakümnete jooksul meeletult arenenud diagnostika. Avastatakse staadiume, millest varem polnud võimalik isegi unistada. Nagu minugi puhul. Eksperimendi korras kiusasin juba olemasoleva diagnoosiga ka kolme teadjainimest. Üks ei näinud midagi, teine nägi probleemi, kolmas nägi probleemi ja muuseas ka selle põhjust, Aga mitte keegi neist ei soovitanud mul hakata neelama mingeid imeaineid või tegelema mingi muu mambojamboga. Kui asi on juba tuksi keeratud, on seda algtasandil väga raske parandada ja see võtaks meeletult aega. Ehk kui te juba taldriku põrandale pillasite, siis olete edaspidi küll ettevaatlikum, aga killud tuleb ikkagi puhtfüüsiliselt ära koristada.
Ma usun rahvameditsiini (aga mitte imerohtude) toimet immuunsüsteemile, kuid mingil juhul ei tohi neid kahte asja ehk vähiravi arsti juures ja rahvameditsiini oma algeliste teadmistega kokku segama hakata. Ehk seni, kuni kestab kiiritus- või keemiaravi kliinikus, kuula oma arsti ja tee nii, nagu tema soovitab. Oma arukusest mingite möginate sissesöömine või joomine võib asja palju hullemaks teha.
Arsti juurde ei pääsevat, olen ma kuulnud vastuväiteid. Nomaeitea. Absoluutselt kõigis haiglates on olemas tasulised erialaspetsialistide vastuvõtud, kuhu pääseb maksimaalselt nädalaga. Aga ei taheta maksta, sest arstiabi peaks meil ju tasuta olema. Vabandust, aga erialaspetsialisti juurde tasuta ja kiiresti ei pääse mitte kusagil maailmas. Kui vaadata, milliseid summasid inimesed kulutavad kunstküüntele, kunstripsmetele ja moehilpudele, on 50 eurot hingerahu eest ikka väga väike summa. Ma ise olen seda kogenud mõned aastad tagasi, kui nahale tekkisid kummalised laigud, mis meenutasid põletushaavu - ja neid oli palju ja kõikjal. Panin eriarsti juurde tasulise aja, maksin visiiditasu, arst vaatas üle ja ütles, et kasvajad ei ole, aga uurima peaks ja käskis registratuuris paarikuise haigekassa poolt rahastatava ja kinni panna. Aja ütlesin hiljem ära, sest peale töökohavahetusega kaasnenud stressi kadumist kadusid need laigud nahalt ise ära.
Mõned näited ka, mis mulle endale on olulised olnud ehk kõigepealt mina ise kui kõige tähtsam inimene minu elus. Kaheksa aastat tagasi olin nõus nelja väga radikaalse operatsiooniga, millest paranemine oli küll väga raske, kuid ülejäänud kuus aastat kuni siiani elasin täisväärtuslikku elu, kus kõik proovid olid puhtad. Ja kui mõni siin mõtleb, et näe, aga vähk tuli ikkagi tagasi...andestust, haigusi, mis eluks ajaks immuunsuse annavad, on ainult üksikuid ja samamoodi ei saa nõuda, et ükski arst annaks teile garantii, et te ei jää enam kunagi kopsupõletikku või angiini...
Näide hoopis teisest maailmast, Steve Jobs. Inimene, kes uskus ökotoitumisse ja loodusravisse ja kes kahtlemata oleks endale saanud lubada ka maailma kõige kallimaid alternatiive. Seni lootis, kuni sai aru, et selliseid vahendeid lihtsalt ei ole. Selleks ajaks oli asi niikaugel, et allopaatiline meditsiin sai pakkuda ainult palliatiivset ravi ja sedagi mitte kauaks. Rahu tema põrmule.
Rootsi kolleeg, kellega saime kasvajadiagnoosi samal ajal. Selguse huvides, tegemist polnud sama diagnoosiga kasvajaga. Meile mõlemale pakuti tööandja poolt võimalust minna ravile Saksamaale väga kuulsasse ja väga kallisse vähikliinikusse, kus muu hulgas raviti erinevate dieetidega. Kõik kulud oleks kandnud tööandja. Keeldusin kategooriliselt, sest minu meelest pole meie arstid sugugi kehvemad. Kolleeg võttis pakkumise vastu. Mina olen kaheksa aastat hiljem endisel elus, kolleeg lahkus elavate kirjast vähem kui aasta pärast.
Minu vennanaine, kelle diagnoos oli sama mis minul, aga tunduvalt kurjema loomuga agressiivsem tegelane. Igal aastal korralikult kontrollis käinud ja korraga III staadiumi emakakaelavähk. Taas usaldus arstide vastu, keemiaravi, radikaalne operatsioon ja veelkord keemia. Tookord oli ta küll omadega täiesti läbi, aga praeguseks terve ja rõõmus, kasvatab hobuseid ja lapselapsi ja varsti, kui mina oma asjad korda saan, läheme ehk koos puhkama. Riskigruppi ja kontrolli alla jääme muidugi kuni elu lõpuni, samas on meil olnud võimalust teineteisele toeks olla ja see aitab paremini kui ükskõik milline toidulisand :)
Minu vend, kellele kõlbas ainult parim. Erameditsiin ja imearstid. Kes kõik lubasid talle, et kui ta võtab neid toidulisandeid ja kuratteabmida, saab ta täiesti terveks. Taas tavameditsiini jõudmine liiga hilja ja me matsime ta möödunud aasta detsembris.
Ning lõpuks, Vigala Sass ehk Aleksander Heintalu. Teaduste doktor ja teadmamees, kes ravis ise terveks paljud inimesed. Aga see on paraku teada, et ennast ravida pole võimalik, aga Sass vähemal elas neljanda staadiumiga kümme aastat. Sass oli minu arust parim näide, kes ei keeldunud sellest, mida suudab pakkuda ametlik meditsiin ja oskas samas seda kombineerida rahvameditsiiniga. Selleks on paraku vaja väga suuri ja põhjalikke teadmisi ja minu teada on ka Sass oma märkmete avaldamisele veto peale pannud, et mingid meditsiinihariduseta isehakanud nendega susserdada ei saaks. Sest see oleks liiga ohtlik.
Minul endal on praeguseks seljataga neli korda keemiaravi ja viis nädalat kiiritusravi. Kuivõrd igal nädalal võetakse vereanalüüsid ja kaks korda nädalas tehakse röntgenpildid, arsti nägu on rahul, võib vist tulemused heaks lugeda. Usaldage neid, kes asjast tõepoolest midagi teavad.

Kiiritus- ja keemiaravi

..jäi mul eelmistel kordadel kogemata. Kuigi nüüdne arst lõrises, et oleks pidanud juba seitse aastat tagasi tegema, leiti tookord, et proovid on puhtad ja mingit preventiivset mõju sellel ravil ei oleks, kurnaks ainult organismi. Arvan, et tehti õige otsus, üle kuue aasta olid ju proovid puhtad.
Nüüd siis kiiritus. Infot järjekordselt vähe, netist leiab ainult üldist infot. Isiklikest kogemustest rääkida ilmselt ei julgeta, kuigi tegelikult oleks just seda teadmist vaja. Jagatavad infobrošüürid on ettevaatlikud ja kuigi mu raviarst on oma ala täielik professionaal, ei ole ta väga hea suhtleja ja ma pean tema käest infot välja kangutama. Aga mida Sa küsid, kui küsida ei oska.
Esimest korda augusti lõpus Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse minnes oli jutt sellest, et hakkame ainult raviplaani tegema. Kui aga raviarst avastas, et diagnoosist on juba üle kolme kuu möödas, läks ta silmnähtavalt närvi ja juba samal päeval leidsin end lamamas kiiritustoas. Nüüd, viis nädalat hiljem olen sunnitud nentima, et tupesisene kiiritus ongi kõige jälgim osa sellest ravist. Just nimelt jälk, mitte valus. Igasse kehavasse topitakse midagi, radioaktiivse aine konteiner, kateetrid, puhas õudus. Ettevalmistamine võtabki aega kõige rohkem, kiiritusseanss kestab kolm minutit, nohu.
Veel kaks kehasisest kiiritusseanssi ja algas kehavälise kiirituse saaga. Seansis pole ise midagi hullu, eelnevalt tätoveeriti arvuti all nahale imepisikesed täpid, mille järgi kiirituskiiri paika pannakse. Tänapäeva aparaadid on ülitäpsed ja iga seansi eel panevad kaks õde patsiendi millimeetri täpsusega paika. Aparaat näeb ise välja selline, pilt tootja kodulehelt, kuigi PERH-l tundub natuke vanem mudel olevat.

Patsient heidab sellele alusele, sõidutatakse aparaadile lähemale, personal läheb välja ja aparaat hakkab piiksuma ja ümber sinu tiirlema. Minu seanss on lühike, kokku vast viis minutit. Rohkem aega võtab igal tööpäeval Tallinna ja tagasi sõitmine.
Arst otsustab. et lisaks algselt konsiiliumi poolt otsustatud kiiritusravile tuleb lisada ka keemia. Kuna kolle on sügaval vana operatsiooni armkoes kuskil sügavuses, on keemiaravi ülesanne tõsta pahad rakud kudede pinnale, et kiiritus need kätte saaks ja maha tapaks.
Esimene naiselik küsimus muidugi, kas juuksed langevad välja. Ei lange, lohutab arst. Kuna tänaseks on ravi möödas, võin täie rahuga nentida, et ei lange jah. Neli seanssi tilguti otsas, iga seanss kuskil 3,5 tundi. Aine, mida antakse, on Cisplastin . Kõrvalefektid iiveldus, oksendamine, kõhuprobleemid, isutus. Õnneks ei tekkinud minul neist ühtegi peale kõhujamade, aga viimaste põhisüüdlane pidi olema siiski kiiritus. Ja kõrvaltoimete leevendamiseks välja kirjutatud tabletid vähemalt minu puhul toimivad.
Kõhujamad on muidugi tõsised. Elan ühest kempsust teiseni, puhitused, sooltekrambid, pidev kõhulahtisus. Täiskohaga töölkäimine ei tuleks kõne allagi, õnneks oma poole koha tegemistega saan hakkama, kuigi teatud pingutust see nõuab. Arst pakub küll mitu korda võimalust haiglasse jääda, kuid tänan, ei. Ma ei kujuta ette, et peaksin kuus nädalat palatis veetma, minusugune rahutu hing läheks selle ajaga ilmselt hulluks. Ja kuhu ma oma koerad-kassi paneksin...
Mida aeg edasi, seda hullemaks läheb väsimus. Teen õhtuti magneesiumihelveste vanne, sest keemia viib organismist selle välja. Kindlasti ka muud, kuid ravi ajal toidulisandeid sisse võtta ei tohi, alakeha kiirituse ajal on seedimine nagunii tuksis ja sellest pole tolku. Kui küsisin, kas võiks võtta probiootikume selle sisemise tuumajaama rahustamiseks, siis öeldi, et ma võin neid ju võtta, nad lihtsalt ei jää niikauaks pidama, et mõjuda.
Nüüdseks on jäänud veel paar nädalat ja on seekordne kapitaalremont läbi. Järelmõjud nagu väsimus võivad kesta veel kuus kuud. Olen öelnud juba ära kõik talvised lisatöö pakkumised ja keskendun iseenda tervisele. Aga teemast kirjutan veel. Sellest, mida ma nende sõralise koduloomaga elatud aastate jooksul õppinud olen.

Elu sõralise koduloomaga. Vol.1

Ma mõtlesin, et ei kirjuta sellest üldse. Aga üleeile, kui üks minu meelest vägagi haritud ja tark inimene teatas, et, meditsiin suudab ravida ainult 2% vähijuhtudest, lõi mul ikka põmaki korgi pealt ära. Ja nüüd ma siis kirjutan. Enesest selle välja. Ja kui kellelgi sellest abi saab olema, on veelgi parem.
Vähk on inimeste jaoks kõige rohkem müstifitseeritud haigus. Hirm, õudus, surm. Kusjuures tavaliselt ei teata sellest eriti mitte midagi ja ega ei taheta ka teada. Küll ollakse varmalt valmis jagama igasuguseid kuulujutte ja soovitusi mingist mambojambost, millega keegi kusagil olla terveks saanud. Mis on minu jaoks lihtsalt totakas, sest kui meil läheb rikki arvuti või auto, siis üldjuhul me viime selle remonti vastava spetsialisti juurde. Mitte ei ürita seda ise parandada mõne Youtube video või kusagilt netist pärineva arusaamatu päritoluga artikli järgi. Rääkimata kristallidest, imevahenditest, vabastavast hingamisest ja millest iganes, mida sõna "vähk" kuuldes kohale lendav kari raisakulle sulle raske raha eest pähe määrida üritab.
Ma ei ole meedik ja ei jaga mingeid soovitusi. Ma räägin oma loo.
Kõigepealt terminitest, nii nagu mina lihtinimesena aastate jooksul sellest aru olen saanud. Vähk ei ole üks haigus. Meditsiin liigitab selle termini alla sadu erinevaid pahaloomulisi kasvajaid, millest osa on agressiivsed ja osa ei ole, osa kipub tagasi tulema ja osa mitte, nii et ühist diagnoosi ega samuti ravi ei ole olemas. Osa on kirie ja fataalse loomuga ja mõnedega võib rahulikult mitukümmend aastat elada.
Oma väga oluline roll on diagnostikal. Varasematel aegadel oligi vähk surmahaigus, sest tavaliselt avastati ta staadiumis, millest väljatulemiseks oligi vähe lootust. Tänapäeval loeb meditsiin varajases staadiumis ja kontrolli all olevat halvaloomulist kasvajat pigem krooniliseks haiguseks ja uskuge mind, sellega on tunduvalt kergem elada kui südame- või suhkruhaigusega.
Vähist tervenemise kohta on samuti olemas meditsiiniline kokkulepe. Inimene loetakse vähist tervenenuks siis, kui tema rakuproovid on korras olnud viimasest negatiivsest proovist lugedes viis aastat. Sellegipoolest ei saa kordki vähki põdenud inimene olla veendunud, et retsidiive ei tule ja kontrollis tuleb käia vähemalt korda aastas.
Pole olemas terveid inimesi, on inimesed, keda on liiga vähe uuritud, visati hiljuti haiglas musta huumorit.
Oma esimese halvaloomulise kasvaja diagnoosi sain ma 2006.aasta juuni alguses. Tollal popp silikoonpaeltega rinnahoidja suutis mingi ülipalava ilmaga naha marraskile hõõruda ja see marrastus miskipärast ei tahtnud paraneda. Ei valutanud, ei laienenud eriti, aga kestendas ja vahetevahel kippusid need lahtitulevad nahahelbed ka veritsema. Pärast mitmekuist muretsemist läksin nahaarsti juurde, kes suunas mu Hiiule onkoloogiasse. Onkoloog juhtus olema paraja suhtlemispuudega ja podises,et jah, nahavähk, tuleb lõigata. Loomulikult reageerisin täpselt samamoodi nagu iga loll inimene. Nutsin mitu patja märjaks ja tegin testamendi. Internetist info saamine ei olnud tol ajal nii lihtne kui praegu. Oleks keegi mulle kohe ära seletanud, et tegemist on kõige süütuma nahavähi ehk basalioomiga, millesse suremine on ebatõenäolisem kui kolm korda päevas käiva Klooga ranna rongi alla jäämine, oleks meeleolu ehk teine olnud. Tänapäeval saab basalioomi kohta piisavalt infot ka eesti keeles. http://static.inimene.ee/index.php?disease=b&sisu=disease&did=787
Võib-olla oligi hea, et infot piisavalt ei olnud, sest see hoiatus pani mul kuklas kellukese helisema ja oli see kaitseingel, või miski muu, mis sundis mind korralikku tervisekontrolli läbima. Kuna kümme aastat tagasi eemaldatud munasarja tõttu polnud nagu otsest vajadust, polnud ma naistearsti vist umbes sama kaua külastanud. Siis läksin ja mitte asjata. Jama oli, aga jama avastati õigeaegselt. Diagnoos emakakaelavähi eelne staadium.
Järgnes kahe aasta jooksul neli operatsiooni, mille jooksul eemaldati emakas, vulva, väike jupp pärasoolest ja hiljem veel natuke juurde kõigest. Radikaalne, kuid õige otsus. Sellest ajast olen elatud sootu olendi elu, mis puudutab suhteid. Kuid ellujäämise rõõm on olnud nii suur, et kui aus olla, siis pole see mind eriti seganud. Sellest perioodist olen kirjutanud sama blogi 2008.aasta ja 2009.aasta postitustes ja kordama ei hakka.
Viimane operatsioon oli 2009.aasta augustis ja sellest ajast püsisid proovid puhtad. Käisin algul kontrollis iga kolme kuu tagant, siis kuue kuu tagant ja viimased aastad kord aastas. Analüüsid olid korras ja põhimõtteliselt lugesin ennast tervenenuks, kui ametlikku definitsiooni uskuda.
Kuni käesoleva aasta maikuuni. Panin end küllalt kerge hingega igaaastasesse kontrolli kirja ja peale arsti juures käimist isegi ei muretsenud, kuni tuli telefonikõne arstilt. Et kuskil on ikkagi mingid patoloogilised rakud ja vajalik on täiendav kontroll.
Kahepäevasest haiglas vedelemisest smuugeldasin end ikka õhtuks koju, sest öösiti pole haiglas midagi teha peale piinlemise. MRT, kompuutertomogtaafia pealaest jalatallani. Mitte midagi peale väikese täpi hoopis põies, mille peale kupatati mind uroloogiasse täiendavatele uuringutele. Selgus, et põies on väike lamerakk-kartsinoom, mis operatsiooniga eemaldati ja analüüside tulemus andis taas mitteagressiivse ja järelravi mittevajava vormi.
Naistearst sellegipoolest alla ei andnud, sest tupe tsütoloogia näitas endiselt väärarenguga rakke. Ja lõpuks leiti mikroskoobi all ka pahategija üles. Nii väike, et isegi ükski udupeen arvuti seda ei näinud. Seega taas vähieelne staadium, mitte veel vähk.
Konsiiliumi otsus oli kiiritusravi, sest lõigata pole sealtkandist enam suurt midagi. Ja sellise peaaegu olematu staadiumi puhul on kiirituse efektiivsus 100%.
Erinevatel põhjustel venis ravi algus kuni augusti lõpuni, kõigepealt tuli paraneda põieoperatsioonist, siis läks kiiritusraviarst puhkusele, aga imelikul kombel olin ma täiesti rahulik ja ei põdenud üldse. Hiljem selgus, et polnud ka põhjust, augusti lõpus kompuutertomograafia endiselt kasvajat ei näinud, seega suve jooksul mingit halvaloomulist arengut polnud toimunud.
Tänaseks kõik. Jätkub...

Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha,

...olevat kaks aegade algusest vana küsimust, millele inimkond kuidagi vastust ei leia. Küll võib leida üsnagi arutuid näiteid.
Täna hommikul haigla kohvikus homnikust süües kuulsin ühte huvitavat viisi ravikindlustusraha kulutamiseks. Pole kombeks võõraid jutte pealt kuulata, aga jutt oli vali ja teema intrigeeriv.
Nimelt elab ühel Eesti väikesaarel kõrge vererõhuga papi. Papi keeldub oma ravimeid võtmast ja tulemus on, et kord-paar nädalas lendab saarele kiirabikopter, sest papil on atakk. Kopteri lennutund maksab tuhat eurot, aastas kulub seega ainuüksi nende lendude peale tagasihoidlikult arvestades sadakond tuhat eurot ravikindlustusraha. Lihtsalt seetõttu, et inimene ei soovi ega taha oma ravimeid võtta.
Loo moraal...polegi teist õieti, aga näe pani üle tüki aja avalikel teemadel blogima.

Lahtihüpe

"Eesti Ekspressis usutlus viimaseid päevi ametis oleva Eesti kaltsukuningannaga", kisasid eile päev läbi vähemalt kõik Trio raadiojaamad. Huvitav, kes neid reklaame teeb ja kui minu asemel oleks olnud mees, oleks kisatud kaltsukuningast?
Mitte et ma solvunud oleksin. Tosin aastat ajakirjanduse hambus olemist on naha ikka päris kilpkonnakilbiks kasvatanud.
Kummaliselt hea ja kerge tunne on. Mitu inimest küsis eile, kas kahju ei ole. Ei ole. Tüdimus kasvas nii suureks, et seda polnud võimalik enam taluda. Ja ameti võttis üle vääriline inimene.
Kolleegid kinkisid aiapoe kinkekaarte, sest teavad mu tõrksust lõikelillede vastu. Spetsiaalselt kohale lennanud ülemus pidas südamliku tänukõne. Töölised tõid sellise roosikimbu, et ma hakkasin selle raskuse all peaaegu vaaruma.
Otsekui sümboolselt läks paar päeva tagasi rikki kohvimasina taimer. Justkui aimates, et edaspidi ei pea ta enam mulle hommikul kella poole seitsmeks kohvi valmis keetma.
Õhtul kaasa kõrval mürisevas kaubikus koju poole sõites pani otse näkku paistev loojuv päike silmi pilutama. Hea ja soe tunne oli.
Hilisõhtul avasin 2008.aastal Iirimaalt toodud 17-aastase Bushmillsi juubeliviski ja võtsin klaasikese.
Peale seda tuli pikk ja unenägudeta uni.

Viimase aprillipäeva kontrastid

Hommikul kell 5.30 sõitma hakates kraapisin autoaknalt jääd, kuigi köögiakna tagune kraadiklaas näitas 0,8 kraadi plusspoolele.
Kell kuus Sakust kolleegi peale võttes oli seal maa paksu härmatisega kaetud ja autotermomeeter näitas -1.
Vilniuse lennujaama vastu tulnud ülemus oli triiksärgi väel. Neil olevat pühapäeval olnud 30 soojakraadi. Täna oli natuke vähem. Igatahes sukkpüksid ja villane jakk tundusid üleliigsetena.
Tallinna Lennujaamas õhtul +14 ja mereäärses koduõues +9

Mehed ja haigused

Niipalju, kui minusugune teab, on haigeid mehi kahte liiki. Ühtede puhul aitab palavikust +36,9, et peituda pimedasse tuppa, seal vaikselt omaette oiata ja haliseda ning järjekordset testamenti koostama hakata. Vahepeal naist jooksutades tee, taskurättide, vahetuspadjapüüri ja muu sihukese järele. Sellistega mul õnneks kogemus puudub.
Minul veab mitmendat korda selliste tegelastega, kes väidavad end mitte kunagi haigeks jäävat. Ja alles siis, kui neljakümnekraadise palaviku juures pilt esimest korda taskusse kukub, on nõus tunnistama, et jah, vist on natuke kehv enesetunne jah. Peale teist pildikaotust ollakse nõus juba tabletti võtma.
Ja mida kauem lolli mängitakse, seda kauem see jama kestab. Meil käib olen-täitsa-terve-ainult-pea-peal-võiks-mune-praadida tsirkus juba kolmandat nädalat. Ja ma mõtlen juba päris õelalt, et kui ikka puuhaluga pähe kopsata, kas ma siis jaksan ta autosse lohistada ning arsti juurde transportida...

Üleväsimus vist

Ma tunnen, et inimlik lollus ärritab mind, eriti kui see on seotud mingite mõttetute ja mittekuhugiviivate totakate võimumängudega. Oma vanuse ja kogemuste juures ma peaksin sellest lihtsalt üle olema. Või vähemalt olema õppinud õlgu kehitama WTF. Või midagi muud analoogilist. Aga ei ole, aeg ajalt ajab ikka üle ääre.
Aga kui inimene tuleb töölt koju, laob marineeritud lihatükid pannile, lülitab pliidi taimeri sisse ja läheb köögist minema...ning avastab taimeri helisedes lihatükid koos panniga mitte ahjust, vaid endiselt toorena köögiletilt, siis ilmselgelt ei ole tema vaimse tervisega kõik parasjagu korras. Hea seegi, et kass parasjagu toas ei viibinud, see põrguline jõuab nagu ahv kõikidele tasapindadele.
Vaatasin närviliselt I-patsiendist analüüsitulemusi, esimene oli korras, teine polnud laborist veel süsteemi jõudnud. Veel üks lisavärina allikas.
Millel ei ole esimese lõigu jorinaga üldse mingit pistmist.
Väljas on tumehall udu, mida võiks lausa noaga lõigata.
Öösel ei saanud hoolimata eilsest üheksatunnisest aiamaratonist, mis loogika järgi oleks pidanud ka nooremad pikali võtma, ikkagi magada.
Lõrr, ma ütlen.
Kõikide asjade kumuleerumine.
Midagi hullult head tahaks. Ajuvaba puhkust paradiisisaarel või jahil, kus poleks mobiililevi. Või vähemalt konteraputavalt head klassikakontserti. Ülihead raamatut.
Musta triibu järel tuleb teatavasti valge. Elu on sebra.

Üks postitus kuus

Et miks ma ei blogi...kõige ausam vastus vist ongi, et ma ei viitsi suhelda. Juba pikemat aega. Selles ei ole minu puhul mitte midagi iseäralist, see kestab mõned kuud ja läheb siis taas kergemaks versiooniks üle. Praegu olen küll juba pikemat aega staadiumis, kus poen igal esimesel, teisel ja kolmandal võimalusel oma metsaonni ära ja kui võimalik oleks, ei vahetaks reede õhtust kuni esmaspäeva hommikuni kellegagi ainsatki sõna.
Mis see blogimine muudki on kui suhtlemine, suhtlemine kas iseendaga avalikult või siis võimalike lugejatega.
Pealegi on mul järjekordselt tunne, et maailm on kas hulluks läinud või on vähemalt siin Maarjamaa peal mingi totaalset debiilsust tekitav gaasipomm salaja plahvatama pandud. Sest kõikvõimalikud uudised, mida ma loen ja kuulen, suudavad mind ikka ja jälle silmi pööritama panna. Vist oleks mullivanni ja seda va fooliummütsikest vaja...

Mehed ON Marsilt

Olen viimastel jäistel hommikutel tormanud üle õue garaazi, auto käima ja garaaziuks lahti, ise tuppa tagasi viimast kohvilonksu ja sigaretti nautima. Las suksu soojeneb natuke enne teeleasumist.
Tänagi hommikul viskan kasuka selga ja topin talvepapud jalga, hakkan autovõtmeid otsima, mida pole, seda pole...ma üldiselt olen korralik ja panen nad kohe koju jõudes kindlasse nagisse, aga vahel unustan ka taskusse.
Mida pole, seda pole.
Sisetunne sunnib M käest küsima, ega ta autovõtmetest midagi ei tea.
Ei, vastab tema surmtõsise ja üliausa näoga. Nii ausa, et mu kahtlustunne süveneb. Sellegipoolest keeran käekoti pahupidi (no Bermuuda kolmnurk on ju naisterahva käekotiga võrreldes üks ohutu ja klaar koht, eks).
M on vait nagu sukk ja mina lähen järjest rohkem närvi.
Lõpuks vaatan uksest välja, no selge pilt, suured saapajäljed lähevad kuurini ja tulevad tagasi ka...
Või mina vannitoas lobistades kuulsin, et ta väljas käis. Pealgi, hommikuse koerte sisse-väljalaskmise käigus paugub välisuks nagunii korduvalt.
Ausõna, üldse ei olnud naljakas. Kuigi peab tunnistama, et sooja autosse istuda oli meeldiv küll. Aga miks ta seda öelda ei võinud?

Tahaks soojale maale

Viimase kvartali närvi- ja ülepinged hakkavad nüüd, kui olukord enam-vähem lahenenud, tunda andma. Väljendudes eelkõige selles, et ma lihtsalt ei taha mitte midagi. Ei taha tööl käia, ei taha kodus olla, ei taha välja minna. Lugeda ei viitsi, telekat vaadata ei taha, niisama oma nina ette vahtida on ka igav.
Võib-olla oleks aeg oma vanad kondid järgmisel kuul kusagile soojemasse kohta ajutisele hoiule toimetada.
Ideaalis tahaksin kruiisile. Royal Caribbean, Brilliance of the Seas. Väljumisega Dubaist. Veebruaris. Parasjagu on ka odavaid lennupileteid saadaval. Aga häda on selles, et need kruiisilaevapiraadid küsivad üksinda reisides ikkagi täiskajuti, s.t. kahe inimese hinna. Ja nii väsinud veel ma ei ole, et nõustuksin topelthinda maksma (võib-olla kuu aja pärast olen?), sest ega ma ikka kahe inimese eest süüa, juua ja ööbida ikka ei jaksa küll. Süüa ei jaksa ma isegi ühe keskmise ameeriklase eest.
Nendel, kellega varem reisitud, pole paraku sellist võimalust hetkel. Ja võhivõõra inimesega ma vist ei ole nõus kitsukest laevakajutit jagama. Pigem oleks üksi.
Hrr. Jääb vist üle Egiptuse All-Inclusive hotellide pakkumisi varitseda. Kuigi ma tean, et seal hakkab mul kolme päevaga igav. Aga kui arvuti ja hunnik e-raamatuid kaasa võtta, siis ehk elab nädalakese üle.
Ühtegi ajaloolist mälestusmärki ma küll vaatama minna ei viitsiks. Mul on nendest kivihunnikutest keskmine mürgitus ja varem või hiljem hakkavad nad kõik ühesugusena tunduma, kui just hingelt ajaloolane ei ole. Mina ei ole.
Elame-näeme.

Uni

Kuna elektrit ei olnud, läksin uusaastaööl kell üks magama. Magasin kella kümneni.
Peale lõunat jäin teleka ees uuesti tunniks ajaks magama.
Õhtul kell kümme ei jaksanud enam mitte midagi, ronisin voodisse ja jäin kell kümme magama.
Hommikul, tavapärasel ajal kell pool seitse, no ei saa silmi lahti. Kohvimasin oli ka jukerdama hakanud, ei keetnud kohvi õigeks ajaks valmis. Kohvi siiski sain. Sellest hoolimata oli veel tööle sõites tunne, et pean jõuga silmi lahti hoidma.
Praeguseks on natuke paremaks läinud, aga mitte oluliselt.
Tuleb üks unine aasta?

2011.aastal

on seel blogi mu elus olnud vaeslapse osas. Aiablogi on suurema tähelepanu enesele saanud, sest sinna ma olen end kasvõi sundinud vahepealseid tegemisi kirja panema, et järg tõsiselt käest ära ei läheks. Siin aga...sageli mõtlen autoga sõites terve postituse valmis ja lõpuks see jääbki kirja panemata, sest on läbimõtlemise käigus oma huvitavuse kaotanud. Minu enese jaoks.
Aastalõpp tuleb rahulik. Tööasjad on taas korras, viimastel kuudel tegemisi vapustanud kriisid lahendatud ja igapäevaelu rööbastesse jooksnud. Lahkunute asemel istuvad uued kolleegid ja tunne on selline, nagu olekski kogu aeg niimoodi olnud...tegelikult on uskumatu, kui ruttu nii mõnegi asendamatuks peetud inimese jäljed kinni vajuvad. Ainet mõtlemiseks, kui hakkad end asendamatuks pidama - ütlus, et kõik surnuaiad olevat täis inimesi, kes eluajal end asendamatuks pidasid, on ilmseltgelt tõsi.
Tühja sellest tööst. Hommikusel onkoloogilisel kontrollil palus arst endale meenutada, palju viimasest operatsioonist möödas on (kaart oli kuskil kabineti teises otsas). Kaks aastat ja viis kuud, vastasin peale hetkelist arvutamist. Visuaalsel vaatlusel oli kõik korras, lõpliku vastuse annavad nagu alati paari nädala pärast saabuvad analüüsivastused. Hiljuti tehtud mammograafia ka korras. Elame veel.
Vahetevahel on see ühest kontrollist teise elamine psüühiliselt vägagi keeruline, aga üldiselt olen treeninud end selle teadmisega elama ja sellele mitte mõtlema. Kui öised painajad tõepoolest magada ei lase, aitab pool tabletti. Õnneks juhtub seda üha harvem.
Uuest aastast loodaks seda, et tuleks vähemalt sama hea. Kindlasti operatsioonivaba. Et teistelgi  jatkuks tervist, sest tervel inimesel on kõige muugagi lihtsam toime tulla. Midagi juhtub siin elus kogu aeg, kord head, kord halba. Meie imeline, kordumatu ja ainult meie elu.
Head vana aasta lõppu neile, kes selleaastastel harvadel postitustel külas on käinud.

Me kõik jääme vanaks

Kui aus olla, siis eriti tihti ma oma vanusele ei mõtle. Ehk sellele numbrile, mis jääb järele käesoleva kalendriaastaarvu ja passis leiduva sünniaastaarvu lahutamisel. Teatavasti pole mul lapsi, kes võiksid mind teavitada järjekordseks vanaemakssaamisest. Peegelpilt hommikuti ka veel tuju ei riku. On muidugi asju, mida ma enam ei tee - aga ei tunne neist ka erilist puudust. Energiat lihtsalt ei ole enam nii palju. Ja on asju, mida ma pole kunagi teha viitsinud, ka kahekümnesena mitte, hommikuni pidu pidada näiteks. Üleüldse on vanuseküsimus, nagu paljud muud asjad sessinatses maailmas, eelkõige siiski kõrvade vahel kinni.On inimesi, kes on paarikümneselt muldvanad ja on inimesi, kelle mõtteerksust võib imetleda ka enam kui kaheksakümneselt,
Külma vett kallavad krae vahele eelkõige eakaaslaste surmateated. Eile astus söögikohas mu juurde noormees (no nii kolmekümnene on minu jaoks noormees), kes küsis, kas mu esimese abikaasa nimi tuleb mulle tuttav ette. Et ta on juba ammu mind selles kohas söömas käies märganud ja ammu tahtnud küsida. No muidugi tuli tuttav ette. Nimi, mitte noormees. Kohe selgus, et ka noormees on tuttav. Esimese abikaasa poeg tema teisest abielust. Meie abiellusime, kui mina olin 18 ja lahutasime, kui olin 22, töö kiire ja korralik. Tänapäeval poleks ilmselt abiellutudki, aga ajad olid teised ja minu ettepaneku peale lihtsalt kokku kolida tõusis lapsevanemate hüsteeria taevastesse kõrgustesse. Mina läksin oma teed ja tema oma teed, lapsed sündisid tal hiljem. Aga kuna saime aastaid veel hästi läbi, olin ma ka tema lapsi näinud. Kontakt kadus lõplikult kümmekond aastat tagasi, lihtsalt sumbus kuhugi ajaliiva.
Palusin eksi tervitada. Selgus, et juba kaks ja pool aastat polegi kedagi tervitada. Südamepuudulikkus, enne viiekümnendat sünnipäeva.
Mismoodi ta poeg mu ära tundis, jääb pisut müstika valdkonda. Ta pidi mind viimati nägema kusagil viieaastasena ja nii vähe ma kohe kindlasti muutunud ei ole. 
Õhtul mõtlesin sellele, et olen kauem elanud nii oma esimesest armastusest, esimesest abikaasast ja hilisemast elukaaslasest. Mõneks hetkeks tundsin end muldvanana.
Õnneks läks see hommikuks üle.
Lugu on minu maitse jaoks pisut liiga mainstream, aga ilus sellegipoolest.

Jõulumaania

Nii nagu ühes nõukaaegses anekdoodis, oleks mul ka nüüd silma-kõrvaarsti vaja. Et järjekordselt kõrvad kuulevad ühtmoodi ja silmad näevad teistmoodi. Ainult et vaatepilt on risti vastupidine kui noorusaegadel - tollal tuututas meedia vahetpidamata sellest, kui tore ja hea meil elada on, silmad aga ei tahtnud kuidagi seda imetoredat pilti üles leida. Nüüd kuulen iga päev kõigist meediakanalitest ulgu ja hala, kuidas kõik asjad on kohutavalt kallid, inimesed on töötud ja rahatud ja üleüldse on kõik nii halvasti, et halvemaks minna nagu enam ei saagi, aga...
...eile jäi meil laste kommipakke puudu. Sai nagu novembri algul otse Kalevist küll 140 tükki tellitud, nagu väikese reserviga, aga töötajate ja nende laste arv vahepeal niipalju suurenenud, et 18 pakki jäi puudu. Läksin siis naiivselt poodi, et ostan. Esimeses poes, Rimis, polnud ühtegi kommipakki alles, kõik otsas. Kõrvalasuvast Maksimarketist õnnestus ikka täpselt 18 pakki kokku kraapida, aga need olid ka viimased ja järgmistele ei jäänud küll midagi.
...üritas minukene end täna tööasjus linna poole pressida. Kell üksteist tööpäeva hommikul olid kõik pealinna südame poole viivad teed paksult autosid täis. Nõmme ristmikul ootasin vasakpööret pea veerand tundi, ummiku põhjustasid turulekippujad. Turu parkla oli nii täis, et sinna poleks saanud isegi mitte hiirekaarikut parkida. Oli mul endalgi patune plaan lõunapausi arvelt kuskilt turult praetükk ära krabada, kavatsuseks oleks see jäänudki, kui poleks Sütiste kanti ka asja olnud. Seal oli isegi võimalik parkida. Tagasitulek oli sama hull, auto autos kinni, nagu ei maksakski bensiin vanas rahas üle 20 krooni liiter. Ei mingit masu, täpet ega puput. Või on soe sügis igal pool rahapuud kasvama ja vilja kandma pannud.
Mis suurtes kaubanduskeskustes toimub, ei taha ma isegi mitte teada. Laupäeva õhtul veerand silmaga telekast nägin, väga õudne oli. Õnneks on minapäkapikul kingitused ostetud ja ainult pakkimise vaev jäänud.

Nänniaeg

Kätte on jõudnud aeg, mida ilmselt kõigi suurfirmade müügimehed hingepõhjas südamest vihkavad. Sest kusagil ja kunagi on juurdunud arusaam, et klientidele peab jõuludeks nänni viima. Vaesed kliendihaldurid tuiskavad kliendi juurest kliendi juurde, nännipakid autos ja peavad nädalaga kõikjale jõudma. Hull elu see päkapikuelu.
Nomaeitea. Meie siin majas valime tarnijat küll natuke teisel alusel, kui nännipakk. Kui aus olla, siis järgmisel nädalal ei mäleta nagunii keegi, kes nänni tõi. Kui see just midagi eriti õudsat ei olnud.
Eriti nõme oli varasematel aegadel kaela sadanud firmalogodega kohepuruneva hiina nänni hulk, mis oli otsekui mõeldud saajale isikikuks kasutamiseks. Kasutamiseks mittevajalik, ära visata piinlik. Taskulambid, põlled, veiniavamise komplektid, lõppematus koguses kanget alkoholi (mitte et ma alkoholi üldse ei tarbiks, ma olen lihtsalt markide suhtes väga pirtsakas ja mis ei meeldi, seisab kodus kapis kuni järgmise koristuse käigus prügikasti satub...) Pealegi, kui tahetakse teha meelehead kliendile, siis klient ei ole ju firmajuht isiklikult, vaid ettevõte ja selle töötajad. Töökohal on meil ka alkohol kategooriliselt välistatud.
Seega kui ikka kuidagi toomata olla ei saa, võiks ju tuua midagi sellist, mida saaks töötajatega jagada. Kasvõi midagi söödavat. Juurde võtavad jõulude ajal nagunii kõik :).
Õnneks on vist teisedki samal kombel mõtlema hakanud ja nii tööliste kui kontori kööki on sel nädalal jõudnud nii kommi, kringleid kui piparkooke. Kasutute asjade hulka liigitub ainult üks portvein, aga ehk leidub sellelegi kusagil tahtja. 

Väikeses armsas inglise linnas

Veel eelmisel pühapäeval kirusin end maapõhja, et kolm kuud tagasi Londoni lennukipiletid ostsin ja Crawleysse hotelli broneerisin. Niigi peaaegu ei mäletanud, mismoodi kodu päevavalgel välja näeb ja veel terveks nädalavahetuseks niimoodi jalga lasta, et koju alles pühapäeva öösel jõuda.
Aga tegelikult oli üllatavalt mõnus ära olla. Nii sinna- kui tagasilend koduse Eesti Õhuga oli meeldiv ja rahulik, kõik toimus õigeaegselt. Gatwicki lõppematu remondi tõttu ekslesime küll natuke tuttavat bussiliini otsides, kuid leidsime kohalike abiga siiski üles. Sama kordus Crawleys, kus Google Maps oli hotelli asukoha mitmesaja meetriga puusse pannud ja taas tuli teed küsida. Kohale igatahes jõudsime ja nii mõnusat hotelli pole tükil ajal olnud. 15.sajandi hoones on hotelli peetud juba aastast 1615, esimese hooga kartsime, et eksime selles koridoride ja treppide rägastikus ära. Kääksuvad trepid ja kriiksuvad uksed käisid muidugi asja juurde. Tuba oli ent mõnus, hiigelsuure sisseehitatud seinakapiga ja voodites oli mõnus nurru lüüa. Kui seal majas keegi kummitaski, siis meid ta ei tülitanud.
Paremat asukohta oleks ka raske olnud ette kujutada. Paarsada meetrit bussipeatusest, hiiglaslikust outlet-kaupluste alast sama kaugel, sisse piiratud pubidest-baaridest ja lisaks avastasime pea hotelli tagahoovist järgmisel päeval 24 tundi avatud hiiglasliku ASDA supermarketi. Linnapuhkuseks ideaalne.
Magasime, täpselt nii kaua, et veel hommikusöögile jõuda. Shoppasime. Sõime. Jalutasime. Shoppasime veel. Enam ei jaksanud. Puhkasime pisut. Siis läksime pubidesse.
Järgmisel päeval enam vähem-sama stsenaarium. Lisaks käis alates keskpäevast linnakese keskväljakul lakkamatu tasuta vabaõhukontsert, üks ansambel lõpetas, teine alustas.
Kolmandal päeval pidime hotellist välja kirjutama ja kuna muudest poodidest oli lõplikult siiber, külastasime kohalikku aianduskeskust.
Siis tagasilend, sama rahulik kui tulles.
Esmaspäeval valutasid selg ja jalad, aga pea oli viimaks ometi mitu päeva töömõtetest puhas olnud.