2008

Mõtlesin mitmeid päevi, kuidas seda aastat kokku võtta. Aga mingit loogikat ei mõelnudki välja, kalendrilist tagasivaadet ei viitsi teha ja suurem osa on blogis nagunii kirjas.
Aga kogu selle tagasivaatamise käigus tuli meelde üks ürgvana ütlus: alles siis, kui sa oled põrgus ära käinud, saad sa aru, et paradiis on siinsamas. Sinu ümber, Sinu lähedastes. Enamiku inimeste jaoks kõlab ilmselt üsnagi õõvastavalt, et aastat, millesse on mahtunud kaks vähioperatsiooni ja rohkem kui poolemeetriste õmbluste vaeva- ja valurikas kokkukasvatamisperiood, mis pealegi kulmineerus kooselu lõpuga, pean ma üheks oma elu õnnelikumaks. Nii ta siiski on. Sest niipalju on olnud päevi, kus ma olen astunud kohvitassiga kastesele murule, imetlenud hommikupäikese tuhmi kera puuladvus, nautinud sügise värvidemöllu või härmalõngade haprust ja mõelnud, et elu on ilus. Ma olen tänulik iga kauni päeva eest, mis mulle on antud nautida.
Ja kuigi aasta esimese nelja kuu märksõnadeks olid tõepoolest füüsiline valu ja emotsionaalne madalseis, siis ülejäänud kaheksat kuud olen küll täiega võtnud. Aeda rajanud, reisinud, tööd teinud, koolis käinud. Mõnikord liigagi väsinud olnud, sest ükski operatsioon ei möödu jälgi jätmata ja ilmselt on paranemisele kuluv energiakulu suurem, kui me arvatagi oskame. Kuid sellegipoolest nautinud seda, mida ma teinud olen.
Reisid. Türgi, küll töine, sellegipoolest on minusugusele vahemeremaadelembelisele iga sattumine sinnakanti meeldiv. Vahemere kruiis - Kataloonia, Lõuna-Prantsusmaa, Sardiinia, Sitsiilia. Mõnus sulnis olemine ilma töö- ja muude muremõteteta. Iirimaa - bussireisi tüütuse ja väsitavuse kompenseerisid imeilus loodus ja vahvad inimesed, iiri pubielu oli midagi sellist, mis ei unune. Kaks Soome tretti, üks töine, teine ostureis. Töine Norra, mis on nii tavapärane, et ei tulnud algul meeldegi. Ungari, huvitav, nostalgiline, natuke nukrakstegev. Inglismaa töö- ja shopingureis. Päevaseid-paariseid otsi Vilniusse kokku lugeda ei suuda, see on peaaegu nagu õhubussiga tööl käimine.
Töö. Kui eelmise aasta lõpul-uue algul mõtlesin tihti, et mul on kõriauguni, ma olen kaheksa aastat ühes kohas paigas olnud ja asi on end ammendanud, siis ligi kolm kuud haiguslehte võttis selle tunde vähemaks ja tõi töötahte tagasi. Pikk äraolek pani ka ülemused aru saama, et ükski mehhanism ei ole igavene ja üldine suhtumine on muutunud.
Mentorite kool. Sellest ma konfidentsiaalsusnõude tõttu eriti kirjutada ei tohi, aga tõsine väljakutse sellegipoolest. Esimene koolipäev võttis põlved värisema, minusugune iseõppija-isekatsetaja sellise tasemega tippjuhtide hulgas koolipingis. Aga siiani paistab, et saan hakkama ja paganama põnev on.
Kodu. Tähtsaim ja olulisim paik kogu maailmas. Mida vanemaks saan, seda olulisemaks muutub. Ja nüüd, kui häirivad faktorid talumatuks muutunud kooselu näol, on siit kadunud, on veel eriti kalliks muutunud. Isegi pikk tööle- ja tagasisõit ei häiri enam niipalju.
Kodused aastategemised on kirjas põhiliselt aiablogis.
Blogimaailm. Ka selle olen enesel jaoks põhiliselt selle aasta jooksul avastanud. Kuigi esimesed sissekanded Delfi blogisse tegin juba 2006.aastal, ei saanud tollal sellest harjumust, põhiliseks vaimse väljaelamise kohaks jäi vajadusel siiski paberpäevik. Peamiseks põhjuseks üle õla vahtiv ja mu failides soriv elukaaslane. Alles peale vabanemist ja Algarvu õhutusel blogspotti ümberkolimist sai sellest tõsisem hobi, milleta nüüd oleks lausa imelik olla. Eneselegi ootamatult olen sellest maailmast ka sõpru leidnud ja see on tõeliselt meeldiv.
Viimasest operatsioonist on möödas kümme kuud, närvesöövast lahkuminekust seitse kuud. Seni on kõik ainult paremaks läinud ja seda loodaks ka uuelt aastalt. Kui saatus annab tervist, tuleb kõik ülejäänugi.

Valgete laikudega jõulud

Õues, mitte mälus olid need valged laigud. Kohati oli maa isegi valge, kuigi see valge ollus meenutas pigem raheteri, kui lund. Aga vähemalt ei olnud porine, seegi asi.
Hoolimata pikaajalistest ettevalmistustest kiskus lõpp ikkagi kiireks. Viimase tööasjana tegime teisipäeval venekeelsetele tootmistöölistele koosoleku. Natuke piitsa, natuke präänikut nagu ikka. Et koondada pole kedagi plaanis, aga venivillemitel ja siidivedajatel läheb elu kibedaks. Ja mitte ainult meil.
Enne seda käis veel ekskaasa. Tõi pudeli shampust, shokolaadi, paar vana fotot kingituseks ja koertele paki suitsukonti. Kena temast.
Koduteel käisin selverist läbi ja võtsin suuna hooldekodule onu vaatama. Pakk lahustuvat kohvi, sigaretid, shokolaad ja küpsised. Väike rahatäht ka vahel. See hooldekodus käimine on minu jaoks alati meeletu eneseületamisega seotud, mitte sellepärast, et seal midagi halvasti oleks. Vastupidi, kõik on kena ja puhas, korralikult remonditud. Aga mis mind häirib, on teatud lõplikuse tunne. See on koht, kust tagasi ei tulda. Paraku. Onu ise oli kõbus ja rõõmus.
Siis koju jõulukinke pakkima. Mulle meeldib jubedalt kingitusi teha, nende pakkimine paraku mitte eriti. Mul ei ole pakkimine iialgi hästi välja tulnud. Lugesin kusagilt netist hiljuti, et mingi firma hakkas pakkuma kolepakkimise teenust meestele, sest naistele ei meeldivat saada professionaalsete pakkijate poolt perfektselt pakitud kingitusi, isikupära puuduvat. No nüüd ma vähemalt tean, kuskohast vajadusel tööd otsima hakata. Seekordne pakkimine kujunes tõeliseks kolepakkimise meistriklassiks, on paremini välja tulnud.
Jõululaupäev kujunes tavapäraselt. Koogiküpsetamine, praed-kapsad, pere koos, kingitused.
Teatasin juba jõuluõhtul, et järgmise päeva kavatsen voodis veeta ja seda ma ka tegin. Välja ronisin ainult selleks, et midagi põske pista. Vaimutoiduks läks kolm filmi ja kaks raamatut. Pisut etteplaneerimatult läks samas rütmis ka teine jõulupüha, aga nüüd on vähemalt päris väljapuhanud tunne ja mõnus teadmine, et suurem osa puhkusest on alles ees.
Täna peab vist liigutama hakkama, külmkapp on tühjaks saanud ja selg suurest laisklemisest kange.

Midagi sihukest ma kahtlustasin...

I'm a Mercedes SLK!

You appreciate the finer things in life. You have a split personality - wild or conservative, depending on your mood. Wherever you go, you like to travel first class. Luxury, style, and fun - who could ask for more?

Take the Which Sports Car Are You? quiz.

.....
Trullalt ja Kukupailt näpatud. Kabrioletid mulle tegelikult hullult meeldivad, ainult et mu praktiline pool ütleb, et meie kliimas sellise autoga sõitmine pole just kõige targem tegu.

Samalt saidilt leidsin veel ühe laheda testi:

I'm a Talent!

You're a risk-taker, and you follow your passions. You're determined to take on the world and succeed on your own terms. Whether in the arts, science, engineering, business, or politics, you fearlessly express your own vision of the world. You're not afraid of a fight, and you're not afraid to bet your future on your own abilities. If you find a job boring or stifling, you're already preparing your resume. You believe in doing what you love, and you're not willing to settle for an ordinary life.

Talent: 74%
Lifer: 13%
Mandarin: 49%

Take the Talent, Lifer, or Mandarin quiz.

Tund kesklinnas

Eile juhtus selline müstiline lugu, et tekkis tööpäeva lõpul poolteist tundi vaba aega. Asjaajamised said kiiremalt aetud kui plaanitud ja töö juurde minna polnud lihtsalt mõtet, oleksin parasjagu selleks kontorisse jõudnud, et ots ümber pöörata ja läbi tipptunni ummikute taas tagasi laveerima hakata. Seega parkisin auto Stockmanni parkimismajja ja mõtlesin, mida edasi teha. Poeskäimiseks polnud suuremat tuju ja polnud ka midagi vaja. Peale Inglismaa-shopingut on riieteprobleem tükiks ajaks lahendatud, raamatuid on mugavam internetist tellida, jõulukingid on ostetud ja ka ehitushooaeg on selleks aastaks lõppenud.
Autos istuda oleks aga hoopis nüri olnud, ühtegi raamatut ka kaasas polnud. Seega jalutasin üle tee hiljuti avatud Faffa poodi, mille reklaame olin eelnevalt kusagil märganud. No oli see üks faffa pood küll, müügil peamiselt suveriided ja muidugi taas ainult väikesed numbrid. Eriti meeldis mulle see, et neljapäeviti oli seenioridele soodustus 10%. Nii et kui teil on mõni tuttav seenior, kes hädasti vajab seitsmesajakroonist suvetoppi nr.36, andke talle palun info edasi.
Siis jalutasin läbi Stockmanni. Saan muidugi aru, et põen professionaalset kretinismi, üks osa minu tööst ongi jaekaubanduse möödalaskmiste fikseerimine ja nende kallal irisemine, paraku see, mida teen palga eest oma firmas, kipub paratamatult laienema ka teistele poodidele. Ja kui vanasti tähendas Stockmann kõrget teeninduskvaliteeti, hea kvaliteediga kaupa ja kõrget hinda, siis nüüdseks tundus sellest alles jäänud olevat ainult hind. Eesmärk oli tegelikult vaadata, et äkki leian midagi, mille ostmisel ära kasutada kojusaadetud sajakroonised sooduskupongid, kasutamata need paraku jäidki. Tülpinud nägudega müüjad, segamini ostusaalid, kõverate õmblustega ja ripendavate niidiotstega riided. Külastatud tualett oli räpane ja seinast turritasid arusaamatud konksud.
Venisin läbi algavate ummikute Pärnu maanteele ja panin auto ära. Jõin vastavatud Reval Cafes tassi kohvi ja sõin ühe kohupiimatasku, mida oli mu taljele vaja nagu surnule suupilli. Aga hirmus head olid mõlemad, nii kohv kui tasku. Kohvik ka ilus.
Jalutasin ringi ümber kvartali. Ilusalong, lillepood, pubi. Ilusalong, lillepood, pubi. Tekkis õhupuudus, nagu minusugusel maakal kesklinnas tavaliselt. Lõpuks laekusingi kosmeetiku juurde ligi pool tundi ettenähtud ajast varem. Õnnestus meelitada juuksur perutamakippuvat tukka taltsutama. Saigi viimane veerandtund kasulikult mööda saadetud.

IQ,EQ,SQ ja FQ

Parim aeg mõtlemiseks on igapäevane tööle- ja tagasisõit. Sada kakskümmend kilomeetrit mööda suhteliselt pähekulunud teed, viimaste päevade suhteliselt soodsad ilmastikutingimused, vaikne muusika raadiost mängimas ja keegi ei sega. Mingi osa teadvusest jälgib kogu aeg teed ja liiklust ja mingi osa käib kusagil uitamas.
Teatud põhjustel olen viimasel ajal end tabanud taas mõtisklemast inimloomuse erinevate omaduste ja nende väljendusviiside üle. Kirjutamiseks aga vormus see täna, kui täiesti kogemata komistasin Tiiauspaikka blogis EQ testile. Minu enda tulemused on sellised:

Your Score: 49

45 - 54

Congratulations! You have very high emotional intelligence. This is good news! EQ counts for twice as much as IQ and technical skills combined in determining who will be a star performer. Your level of EQ likely has been and will be a driver of your high performance for years to come. Areas to work on: While you are doing well - don't forget to take time out of your busy day-to-day activities to stop and reflect on what brings you the greatest meaning in your life. If we fail to do this on a regular basis, we risk becoming tranquilized by the trivial. Sedated by the small details. Yes, deadlines need meeting and goals must be achieved. But if we are working toward goals that are not in alignment with our key values and greater purpose, we face becoming hostile and cynical - losing the reason we are doing 'all of this' in this first place! This translates into less joy and enthusiasm for our work - resulting in a diminished ability to be effective, at ease, and on purpose. As William James said: I have no doubt whatever that most people live, whether physically, intellectually, or morally, in a very restricted circle of their potential being. They make use of a very small portion of their possible consciousness... much like a man who, out of his whole body organism, should get into the habit of using and moving only his little finger... We all have reservoirs of life to draw upon, of which we do not dream.

Kena keik, nagu kadunud Juhan Smuul öelnuks. Nagu alati, on asjal mitu aga. Nimelt on tänapäeva psühholoogid järjest enam veendumusel, et inimloomust ei saa vaadelda ainult vaimse või emotsionaalse intelligentsi vaatepunktist. Alguse selleks sügavutimõtlemiseks sain kunagi professor Mare Teichmanni koolituselt, aga ise olen asju juurde lugenud.
Niisiis, ideaalne ja tasakaalus inimloomus näeks joonisel välja selline:
Iga võrdne "torditükk" tähendab ühte toimetulekuks vajalikku intelligentsuse vormi, seega 25% vaimset intelligentsi, 25% emotsionaalset intelligentsi, 25% sotsiaalset intelligentsi ja 25% füüsilist intelligentsi. Selline loomus siis vastaks kuldlõikele ja oleks sama ilus, täiuslik ja ... igav, nagu Michelangelo Taavet.
Niisiis, kõik me oleme tasakaalust väljas. Sest paraku ei mahu ühtegi ringi rohkem kui 360 kraadi ja kui üks sektor on suurem, siis saab ta olla seda ainult teiste sektorite arvel. Kui kellelegi on midagi rohkem antud, on temalt tavaliselt ka midagi ära võetud.
Mida aga ma selle targutamisega tegelikult öelda tahtsin...võib-olla seda, et minu enda nõrgimad küljed on füüsiline täpsus ja seltsielu. Ja seda pole mõtet põdeda. See-eest on ülejäänud kahte sektorit ehk keskmisest rohkem jagatud.

Väsinud päkapikk

Viimastel päevadel on ikka ja jälle meelde tulnud üks vana anekdoot:
"Ema! Ma ei taha kooli minna!"
"Peab, pojake, peab!"
"Ema, ma olen väsinud, ma tõesti ei taha kooli minna!"
"Peab, pojake, peab. Kuis siis teisiti, sa oled ju direktor."
Ema rollis on olnud äratuskell ja must südametunnistus, pojakese-tütrekese rollis ma ise. Peale eelmise nädala nõupidamise võidukat finaali olen olnud üsnagi lötsis. Pidin juba hakkama tervise pärast muret tundma, aga selgus, et nooremad ja loodetavasti parema tervisega kolleegid tunnevad end samamoodi nagu supinahad. Nii et ilmselt on asi siiski selles, et vahepeal läks tamp liiga suureks. Nädalavahetuse molutasin maha, esmaspäeval võitlesin pool päeva autojamadega, no eilne päev sarnanes juba tööpäevale. Seesamune multitasking, nipet siit ja näpet sealt, suurem hunnik taas kokku lükatud.
Koduvallas tuleb pühapäeval vähekindlustatud perede jõuluüritus, toidu- ja riidejagamine ja nii edasi. Orgunnisin neile eile ligi kolm tonni riideid, selles iseenesest pole midagi erilist, jagame iga kuu Eestis laiali umbes kaksteist kuni viisteist tonni riideid, kuigi erinevalt Gruusia annetusest see uudisekünnist ei ületa. See pole ka asja eesmärk, teeme oma tööd.
Probleem on selles, et tegelikult oleks vallal selle jaotamisvärgi korraldamiseks ka inimtööjõudu vaja, oma paari sotsiaalosakonna töötajaga nad täiesti ilmselgelt toime ei tule. Vihjati,et äkki. Ja kuigi ma tavaliselt olen kaunis hea ei-ütleja, on mul seekord selge kahevahelolek. Südametunnistus, va jonnakas tegelane, väidab, et peaks ja võiks. Ajapuuduse taha ka ei saa pugeda, aega ju pühapäeval tegelikult oleks. Aga mis puudu on, on pauer. Mugav elukas mu sisemuses protestib valjuhäälselt selle vastu, et teda pühapäevasel päeval kodunt välja aetakse kusagile inimestega suhtlema. Jorr ja prr. Seda enam, et reedel on nagunii firma jõulupidu, mis teiste jaoks tähendab pidu, minu jaoks aga keskööni kestvat tööpäeva.
Näis. Mõned päevad veel aega.
Ja pööripäevani on aega veel üksteist tööpäeva ja jõulupuhkuseni kaks nädalat.

Eriti kurbade silmadega CRV

Ilusa ilmaga paistis välja, kui sopane mu kullake on ja nii sõitsingi esimese asjana hommikul Punase tänava Jazzi pesulasse. Pesulas märkasin õudusega, kuidas lisaudutuled tõusid kapoti kohale, pöördusid ümber ja kadusid kurva ohkega uuesti kapoti varju. Välja saanuna avastasin autot eest vaadates siis sellise vaatepildi: mõlemad Hella lisaudutuled rippusid juhtmete otsas kui kurva lõvi sabatutid.
Helistasin esimesele meeldetulnud infotelefonile ja palusin end autoabiga ühendada.
Eeeeeee-ööööööööö, mökitas noormees telefoni. Et mida ma üldse nendest tahan.
Hakkasin kurjaks saama. Autoabi ilmselt. Mitte pizzat tellida.
Siis loeti mulle kähku nende õigused ette. Et aega läheb umbes poolt tundi. Väljakutse maksab 300 krooni ja töö vähemalt 180. Väljakutset tühistada ei saa ja maksta tuleb ka juhul, kui nad midagi teha ei saa. Kliendil ei tundunud mingeid õigusi olevat, aga mis mul üle jäi. Istusin autosse ootama. Üks venekeelne Landcruiseri-sell tuli küsima, kas ma ikka tean. Tean-tean, kullake, ega ma siin niisama istu, päikesevõtmiseks juba külm. Oigasin ta õla peal, et tehasetuled ja kolm aastat sõitnud, sama palju sealsamas pesulas käinud. Kriisiaeg, arvas tema. Naersime mõlemad. Veetsin nelikümmend minutit pöidlaid keerutades ja möödasõitvate meeste keerdus kaelu imetledes, saabus kollase vilkuriga jeep. Vend kehitas õlgu ja arvas, et ega siin eriti midagi teha ei olegi. Pakkusin varianti, et võtku tuled eest ära (oleks mul olnud kruvikeeraja ja teip, oleksin seda juba ammu ise teinud).
Lõpuks saime ühisel nõul ja jõul tuled eest ära. Tüüp pakkus, et põhimõtteliselt võib ta tuled tagasi ka panna, aga siis peaksime käsikäes kuskile kruvisid ostma minema. Arvasin, et jääb ära.
Kui lõpuks tööle tagasi jõudsin, olid kohalikud õgardid mõlemad võileivatordid ära söönud, nii et nüüd olen näljane ka veel. Hrrrr. Ja teenindusse peab ka minema, kaua nende rippuvate juhtmetega ei liigu.
Majanduskriisini on meil veel pikk maa minna.

49

Viimane sünnipäev, millest mul midagi mäletada on, oli kahekümne viies, seega siis pea veerand sajandit tagasi. Mitte sellepärast, et mu mäluga midagi lahti oleks, lihtsalt sünnipäevi pole eriti peetud. Väikesed sõpradega istumised ei lähe arvesse, neid tuleb ju ette ka ilma tähtpäevadeta. Viimastel aastatel aga olen sünnipäeva tähistamise sujuvalt jõululaupäevaga ühendanud, et üks kokkamine ja koristamine. Nii on plaanis ka sellel aastal.
Üleüldse tekitas aasta vanemaks saamine vahepeal pigem negatiivseid emotsioone ja tähistamiseks polnud tujugi. Sel aastal siiski teistmoodi, pigem on mul täna lisanduva numbri üle hea meel. Justkui oleksin kätte saanud verstaposti, milleni aasta algul suurt jõuda ei lootnudki.
Hommiku olen veetnud arvuti ees, kohvitass käeulatuses, mörisev ja hommikumantlit lutsutav viiekilone "kassipoeg" süles, ja koerad jalus peesitamas. Mõnus.
Ja esimese õnnitlussõnumi oli saatnud ekskaasa, kell 00.07. Mina magasin sel ajal saunajärgset ilu-und. Mulje jäi küll selline, et tema istus, telefon peos ja ootas õige kuupäeva saabumist. Olen õel vanamoor, olen, olen...

Kõrvaklappide ümbermaailmareis

Eile öösel koju saabudes ja postkastist jõuga nelja päeva posti välja rebides (vaene postimees, kes seda sinna omakorda toppima pidi), leidsin käkras ajalehtede vahelt sellise nutsaka:Algul vahtisin seda nagu midagi, mille kass tuppa tassinud on, aga siis käis ajus plõks ära. Kusagil septembri alguses tellisin amazon.co.uk -st kahed telefoni kõrvaklapid, endale ja poisile. Poisi omadega oli kõik kombes, aga minu omad Nokia 6110-le ei sobinud, kuigi tootetutvustus väitis sobivat. Paha inimene nagu ma olen, panin tagasiside lehele kriitika üles. Selle peale tuli tarnijalt kohe meil, et nad maksavad raha tagasi, olgu ma ainult jumalapärast nii kena ja võtku tagasiside maha. Vastasin neile, et raha ma ei taha, saatku õiged klapid. Lubati saata. Siis ei toimunud pikemat aega mitte kui midagi. Kusagil kuu aega tagasi tuli mulle saamata jäänu uuesti meelde, saatsin uue meili. Et oleks kena, või muidu. Ikka mitte mukitki.
Ja nüüd siis jõudsid klapid kohale. Kuna saatjal oli kleepsule jäänud riik märkimata, on pakk alustanud oma teekonda Inglismaalt, viibinud vahepeal Tais ja Malaisias, kuni keegi tark on taibanud ümbriku peale Finland kirjutada. Seal oli kellelgi õnneks ettekujutus olemas, mis riigis asub Harjumaa.
Aga kohale jõudsid, uskumatu küll. Ainuke häda, et vahepeal jõudsin endale poest uued osta.

Multikultuursus

Kuna meie töö on põhimõtteliselt tehtud, järgmise aasta eelarved ridahaaval ära nämmutatud ja ära kinnitatud ning tänase päeva peamine ülesanne on kuidagimoodi ära istuda kuni õhtuse Tallinna lennukini (arvestades tippspetsialistide töötasu ja päevarahasid pole see eriti efektiivne tööajakasutus, kuid kahjuks jääb väljapoole minu otsustusala), logelen blogimaailmas ja vaatan samal ajal üle nõupidamislaua inimesi, kellest mõnega olen pea kaheksa aastat koostööd teinud ja igasuguseid aegu üle elanud.
Kultuurikonfliktid on nii laiapõhjalises organisatsioonis paraku igapäevane nähtus, mõnikord on neid rohkem, mõnikord vähem, aga üle tuleb neist olla igal juhul. Takerdumine pisiasjadesse takistab edasiminekut.
Ja kõik see, mida ma arvan, ei puuduta ühtegi rahvust tervikuna, ma tunnen ju vaid väheseid inimesi.
Mu kõrval istuvad leedukad, kellega naljakal kombel on läbi aastate olnud vaat et kõige rohkem kultuurilisi arusaamatusi. Meie protestantlik ja nende katoliiklik taust on põhjustanud kõige rohkem raginaid nii reeglite kehtestamises, töökorralduses ja isegi käsuliinides. Kõige rohkem häirib nende puhul kahepalgelisus, näkku räägitakse üht ja selja taga teist. Aga ilmselt pole see ainult leedukatele omane.
Türklased. Siirad, temperamentsed, põhjamaa inimeste jaoks pisut liiga kommunikeeruvad. Aga muidu päris toredad.
Rootslased. Nagu üks neist eneseirooniliselt eile viskas, on nii rootslast kui rootsi tehnikat pea võimatu pidama saada, kui nad ühekorra liikvele läinud. Ja mõningane jäärapäisus kombinatsioonis sinisilmsusega on nii mõnigi kord mentaalseid kaklusi põhjustanud. Nemad nimetavad meid eesti pessimistideks ja meie neid rootsi unistajateks. Sõpradeks jääme sellegipoolest.
Soomlased. Tee või tina, aga nendega oleme ikkagi kogu aeg kõige paremini klappinud. Sarnane kultuuritaust, sarnane keel, sarnane töössesuhtumine ja asjadest aru saamine. Lihtne koostööd teha, lihtne üksteist mõista.
Taanlased. Sarnaselt rootslastega heaoluühiskonnas natuke ära hellitatud ja sinisilmsed. Kõige suuremad arusaamatused on tekkinud just tulevikuprognooside ja inimeste motiveerimise teemadel. Raske on lääneeurooplastele selgeks teha, et see, mis nende jaoks on põnev väljakutse, on endiselt olmemurede käes vaevleva idaeurooplase jaoks lihtsalt üks heaoluühiskonna kamarajura ja kohapealsete töötajate motiveerimiseks kõlavatest loosungitest ei piisa. Siiski on reeglina nendega lihtsam kui rootslastega, nad on võimelised oma roosad prillid kiiremini eest ära võtma. Hea on see, et taani naljad sarnanevad eestlaste omadele ja kerge on üksteist mõista.
Ungarlased hoiavad veel rohkem omaette kui eestlased. Majandusolud on neil hetkel keerulised, inimesed on kinnised. Temperamenti on palju, aga seda hoitakse reeglina vaka all.
Belglased on meie hulgas alles nii lühikest aega, et pole eriti sellist vaba-aja suhtlemist olnud. Tööasjus on asjalikud ja konkreetsed.
Ukrainlastega on meil olnud soomlaste järel vaat et kõige parem läbisaamine, nad on siirad, otsekohesed ja ei jäta midagi ütlemata. Töökad ja lõbusad inimesed.
Lätlased on meiega ka alles aastajagu ja õiget kontakti pole kujunenud.
Itaallased. Nendega on raske. Palju lärmi, palju sebimist, vähe villa. Raske koostööd teha.
Hispaanlased. Nendega on natuke lihtsam kui itaallastega, aga organiseerimine ei ole ka nende tugevaim külg.
Sakslased. Üldiselt konkreetsed, aga probleeme on olnud lubaduste täitmisega, neid nad kipuvad vahel sama kergelt unustama kui andma.
Hollandlased. Head kauplejad (ajalooline taust?), inimestena kinnised, kuid huumorimeel päris korralik. Võimalik koostööd teha.
Sloveenia. Sloveenlaste kohta ma ei oska midagi öelda, sest nende tippjuht on nahavärvilt must kui öö ja rahvuselt hoopis ngayo. Üks teravaima mõistusega poisse, keda ma viimasel ajal kohanud olen, haarab kõike lennult, peab oma lubadusi ja temaga on alati meeldiv asju ajada.
Pea sama lugu Poola esindajatega, kes jagunevad ka musta ja valge nahavärvi esindajateks. Üldiselt koostöö, niiplaju kui seda olnud on, täiesti ok.
Norrakad. Pea sama seis kui taanlastega, aga olekult kõrgimad. Rikka riigi sündroom?
Ja selleks korraks kõik, kõiki pole kohal. Nagu öeldud, ei saa sellest arvamusest mingeid järeldusi teha ühegi rahvuse kohta. Kirjagi panin selle loo rohkem iseenda jaoks, kunagi hiljem vahva lugeda.

Tolerantsusest

Tolerants on ilmselt iga inimese jaoks erinev mõiste. Me talume, kannatame välja palju asju, kui meil midagi muud üle ei jää. Iseasi, kas nad meile meeldivad.
Minu enda jaoks on taluvus kaunikesti veniv mõiste. Ma ei talu vägivalda ükskõik millisel kujul, ka kinoekraanil mitte, kuigi tean suurepäraselt, et tegemist on meigi ja tomatipastaga, Aga ikkagi on vastik. Samas pole ma kunagi saanud aru inimestest, kes võtavad endale õiguse teisi arvustada erineva nahavärvi, religiooni, kultuuriliste erinevuste või minugipoolest kasvõi maitse suhtes. Minu poolest võib mu suhtluspartner olla kasvõi roheliseruuduline, kuue silma ja antennidega, kui meil on millestki rääkida, pole sel absoluutselt mitte mingit tähtsust. Samamoodi võivad inimesed minu poolest tähistada jõule, hanukkah-t või ramadaani, minu jaoks ei ole sel tähtsust. Peaasi et see neile enestele tähtis ja oluline on.
Isiklik kogemus on näidanud, et selline inimeste, sündmuste või kultuurierinevuste "paikapanemine" väliste näitajate põhjal on kõige tavalisem kolkluse ilming. Mida rohkem on inimene lugenud, reisinud, eri kultuuridega kokku puutunud, seda vähem on tal probleeme sellega, kuidas keegi teine välja näeb, riides käib või milliseid pühi tähistab. Budism, shintoism, kristlus, islam, taarakummardamine jne. on lihtsalt erinevad religioonid. Kuigi jah, religiooni muutumisel sektantluseks muutub ta ohtlikuks relvaks, mille abil harimatuid ja lihtsameelseid inimesi on võimalik panna võikaid tegusid korda saatma. Selliseid nagu terrorism näiteks.
Tolerantsus olude suhtes võib ka seinast seinani ulatuda ja sõltub tihtilugu ootustest. Kui sõita kusagile kolmanda maailma riiki, kus vaesuse piir on meie jaoks kaunis kujuteldamatu, on küll ebameeldiv, kuid talutav, et tänavatel veerevad prügilaamad, hotelli laes põleb alasti lambipirn ja söögiks on targem kohvripõhjas mõni konserv kaasa varuda. Eile õhtul aga kaotasin küll silmpilkselt kannatuse, kui meid Leedus üritada 53 euro eest per nägu majutada hotellituppa, kus olid kahekordsed narid. Röögatasin, et kas me tulime pioneerilaagrisse või, selle peale saavutasime situatsiooni, et jäime vähemalt kahekesi tuppa ja ülemisi narisid sai kasutada asjade panekuks, mida kuhugi mujale nagunii panna ei olnud. Ja lugeda enne magamaminekut ka ei saanud, sest toas oli ainult laevalgus, ei mingeid väiksemaid lampe. Tänase lisakogemusena võib lisada, et toit on sama jube kui toad, midagi nii lahjat kui hommikusöögiks pakutud kohv nägin viimati kaheksakümnendatel Venemaal, proovisin kohvi asendada teega, mis osutus veel hullemaks. Lõunasöögiks pakuti suppi, mis nägi välja, nagu oleks ta kellegi seest juba korra läbi käinud, pealegi oli see ollus põhja kõrbenud. Sellest moraal: ärge kunagi minge vastavatud hotelli, nad ei tea isegi, mida nad pakkuda tahavad. Ei vea meil hotellidega viimasel ajal...
Kuid rahu, ainult rahu. Seda jama on ainult kolmeks päevaks ja siis saab taas koju, oma voodisse. Nii et kannatame ära.

Advendiaeg

Mu isapoolsed vanavanemad olid tõsiusklikud inimesed, vanaisa kiriku vöörmünder ja kodune vanaema kuigivõrd ka koguduses tegev. Pere traditsioonidesse kuulus seega väga pidulik jõuluõhtu vanavanemate juures ja kuigi lapsed muidugi sellest usuvärgist eriti sotti ei saanud ning söögipalve tundus tüütusena, on igaveseks mälupildis alati laeni ulatuv uhke kuusk, tärgeldatud laudlinad ja salvrätikud, kristall ja eestiaegsed nõud. Muidugi ka kingikuhilad kuuse all.
Peale vanavanemate lahkumist oli aastaid kombeks jõuluõhtul ema juurde koguneda. Usuga polnud sel mingit pistmist, ema on veendunud ateist, aga kuidagi nii oli ja jäi, kuni mõned aastad tagasi mina traditsiooni üle võtsin ja nüüd on kodutalu see koht,kus meie väike pere jõuluõhtut veedab.
Advendiaeg aga muutus minu jaoks oluliseks siis, kui ma nüüdseks juba kuus aastat tagasi iseeneselegi ootamatult talveks maale jäin ja siis aasta jooksul kogu elamise linnast maale kolisin. Religiooniga pole minu jaoks advendiajal mingit pistmist ja tegelikult on ka talvine pööripäeva tähistamine iidne traditsioon, mille ristiusk lihtsalt adapteeris ja sellele oma sümboolika lisas.
Valguse võit pimeduse üle on see, mis minu jaoks talvise pööripäeva tähtsaks muudab. Ma ei armasta seda pimedat aega, näen hämaruses halvasti ja ei tunne end hästi. Kõige pimedamast ajast ülesaamiseks on särav advendiaeg oma sillerdavate tulukeste ja helkivate kaunistustega kõigiti teretulnud.
Linnas elades polnud sel nii suurt tähtsust, linnas ei ole iialgi pime, ka detsembrikuistel öödel mitte. Kusagil põlevad tuled, tänavavalgustus, autode laternad. Kuid maal on kottpime, eriti siis, kui lund ei ole ja taevas on pilves. Naabrite tuled meieni ei paista ja hoolimata sellest, et linnulennult on Tallinn vaid paarikümne kilomeetri kaugusel, aimub linnakuma kirdetaevas vaid eriti selge ilmaga.
Seetõttu ongi võrratult vahva akendele tuled sättida, räästasse valguskardinad riputada ja maja seestpooltki säravaks muuta. Päris kuusk tuleb tuppa küll alles jõululaupäeval, aga õue toome kuuse metsast juba täna, meie enda kuusekesed on alles liiga tillukesed, et neid valgustusega ahistada.
Ekskaasaga käis sel teemal igaastane vaidlus, tema oli naha ja karvadega igasuguse kaunistamise vastu ja väitis, et see võtvat temalt õige jõulutunde. Mina väitsin vastu, et minul ei takista küll mitte miski kogu see pea kuus nädalat kuni kolmekuningapäevani jõulumeeleolu tundmast. Ongi kergem ja lõbusam aasta pimedaimast ajast üle saada. Kokkuleppele me ei jõudnudki, ja sel aastal kavatsen võtta täiega ja üles riputada nii palju advendinänni, kui hing igatseb.
Ning niivõrd ilus on sõita autoga läbi detsembripimeduses Eestimaa ja imetleda kauneid ja tuledes säravaid maju.

Olukorrast maal ja linnas

Nagu ma aiablogis juba kirjutasin, jättis elekter meid maha pühapäeval kella kolme paiku päeval ja ka lumekühveldamise ja töölesaamisega oli üksjagu tegemist. Aga eile õhtuks sai voolu majja tagasi, vee jooksma ja toad soojaks, nii et kodus pole enam hullu midagi. Ainult et niisuguseid lumehangi nägin viimati tõesti vist üle kümne aasta tagasi.
Tegelikult aga tahtsin kirjutada hoopis sellest, mis eile teede olukorrast silma jäi. Kodunt välja sõites olime valmistunud hulleimaks, loogiline on, et kui igal pool sajab ja tormab, pole selliseid kiirreageerimisbrigaade olemas, kes korraga igale poole jõuaksid. Sama juhtuks igas riigis, Norras on mitmeid piirkondi, kuhu talvel sõiduautoga üldse ei lubata sõita. Ja USA põhjaosariikide ning Kanada elanikud on igal talvel valmis, et võib esineda olukordi, kus nädala jooksul kodunt liikuma ei pääse. Nii et täiesti tavaline talvine olukord.
Niisiis, kodunt arvates kõigepealt Keila vald. Teid oli lükatud, aga kuna lund sadas juurde, oli libe. Eriti üle 60 km/h sõita ei kannatanud. Sama Saue vallas, teid oli hooldatud. Saku vallas läks asi hullemaks, teed olid lumised, vaale täis ja libedad. Proovisime mööda Viljandi maanteed linna sisse keerata, kuid olles seisnud ligi kakskümmend minutit praktiliselt liikumatus ummikus, pöörasime ringi ja läksime ringteele tagasi. Tagantjäreletarkus olevat maailma ainuke täppisteadus, nii võiski tõdeda, et seda oleks pidanud kohe tegema, Kiili ja Rae vallas olid teed täiesti rahuldavad. Normaalne talvine olukord kestis kuni Tallinna linna piirini, sealt algas kaos.
Pildil pundar Sõjamäe teel. Smuuli viadukt on ainuke koht, kus libedustõrje on tehtud.
Edasi, päeval kell 13.00 Peterburi maanteel. Peal poolde rattasse ulatuv lumepuder, all jääkonarused, auto rappub nagu munakiviteel. Erilisi puhastamisjälgi pole märgata.
Õhtul kell 17.30 Sõjamäe tänaval, ilmselgelt pole siin päev läbi sahka käinud (ja siin käib ühistransport!!!). Lumi on põlvini, selle all kinnisõidetud jääkamakad. Hoolimata tuttuutest talverehvidest ja alla kolmekümnekilomeetrisest tunnikiirusest rappub ja libiseb neljaveoline nagu marutõbine robot. Paaris kohas on rekkad tee ääres kinni ja niigi ülikitsas tee muutub tõeliselt ohtlikuks. Ülemiste ristmikule jõudes pühin otsmikult külma higi ja loodan, et ehk nüüd läheb normaalsemaks.
Lähebki, aga ainult Järvevana tee lõpuni ja teatud mööndustega võib kuni Järve selverini tee sõidetavaks lugeda. Peale selle algab taas tants jääkonaruste ja lumepudruga ja nii kuni terve Vabaduse puiestee ulatuses Pääskülani välja.
Tsirkus jätkub täpselt linna piirini, alates Tallinna lõpusildist kuni Saue viaduktini võiks Pärnu maanteel sõidutingimused lausa autahvlile panna, tee on puhas ja libeduseta. Alates Sauest kuni koduni on tee samuti väga hea, kuigi kohati kergelt lumine.
Täna, 25.11 hommikul Sõjamäe teel seis endine, valla teehoolduspiirkonna lõpuni tee hooldatus, Tallinna sildist alates lumepuder põlvini, samuti pidi hooldamata olema kolleegi sõnul Peterburi tee.
Ühesõnaga, sel ajal kui Harjumaa vallad said oma teehooldustöödega olukorda arvesse võttes hiilgavalt hakkama, jäi pealinn küll lollikese ossa.
Ja palun ärge tulge mulle rääkima majanduskriisist ja kulude kokkuhoiust. Praegu me räägime siiski veel kaheprotsendilisest võimalikust majanduslangusest. Ja selle otsese matemaatilise järeldusena ka kaheprotsendilisest kulude kokkuhoiust, millega kohe kuidagi kõiki neid tegematajätmisi võimalik põhjendada ei ole. Kui mina ettevõtte tegevjuhina hakkaksin omanikele seletama, et tänu kaheprotsendilisele kulude kokkuhoiule jääb edaspidi pool tööd tegemata, siis kergemal juhul paluksid nad mul lahkumisavalduse kirjutada ja raskemal juhul kutsuksid kiirabi, sest ilmselgelt on mu mõistusega midagi ränka juhtunud...

Tuisust ja suhetest

Uuuuuuuuuuuu, ulub tuul akna taga. Iiiiiiiiiiii vastab teine iil korstnast. Tuisupöörised kihutavad üksteise sabas üle õue nagu valged tondid ja suured pärnadki kõiguvad. Suures toas, kus radiaatoreid ei ole ja mille uks saab koerte diivanitelt eemalehoidmiseks öösel kinni hoitud, oli hommikul 13 kraadi.
Aga kui välja minema ei pea, on mõnus seda stiihiat läbi akna vaadata ja kaminatuli teeb toa kiiresti soojaks.
Ekskaasa käis mõned päevad tagasi siin, viis lõpuks oma kaktused minema, mina nendest ei hooli ja pressisin juba mitu kuud, et tarigu minema. Sain talle kaasa sokutada ka eelmisest aastast jäänud salatid-seened, mida ma ise ei söö. Tema tungival nõudmisel ma selle purkitegemisega mässasin, söögu siis.
Suhelda tahtis hirmsasti. Aga ta jõudis juba tulles mu välja vihastada, nii palju peaks ikka siinelamisest meeles olema, et nii sopase ilmaga meil autot õue peale ei aeta. Ettekääne, et asju vaja tassida, oli liiga läbipaistev, tegelikult oli vaja ikka uus auto köögiakna alla ajada. Paraku olen mina see, kes neid rattarööpaid hiljem tasandama peab. Nüüd on nad õnneks kinni tuisanud, ja edasiseks idiooditõrjeks ladusin sissesõidule vanad autorehvid ette ja toppisin männioksi täis.
Mul on ainult hea meel, et tal hästi läheb, seda rahulikum on minul. Ja üleüldse ma ei kahetse midagi. Ei seda, et ma temaga viis aastat elasin, selles elus oli ka kauneid hetke, eriti esimestel aastatel. Ja veel vähem kahetsen lahkuminekut.
Kutsus külla. Vaevalt, et ma lähen, nii palju tema elu mind ei huvita. Üleüldse olen oma seltsielu nullilähedaseks muutnud. Kui keegi külla tuleb, siis selle vastu pole mul midagi. Aga ise kuhugi minna ei viitsi, kõik ürituste kutsed sokutan töökaaslastele või prügikasti ja naudin kodusolemist. Tõeliselt naudin.
Ja kõige vähem soovin ma mingeid suhteid luua. Töö juures on suhtlemist piisavalt ja eneseväljenduseks sobib ka blogimaailm. Mul ei ole midagi ei reaal- ega virtuaalsõprade vastu, aga lähisuheteks ei ole ma vähemalt praegu võimeline. Muuseas ei ole see esimene selline periood mu elus, neid on vähemalt kaks olnud ja mõlemad kestsid päris mitu aastat. Probleem ei ole haigetsaamises, meestevihkamises või milles iganes, ma lihtsalt ei taha. Tihtilugu ma lausa eelistan meestega suhtlemist, aga ainult sõbratasandil. Koolis on meil grupis ainult kolm naist, enamus mehed ja suhted kõigiga head.
Lennelda priilt, laulab Tõnis Mägi praegu raadios ja see kajastab mu hingeseisundit päris täpselt.

Shop till you drop in Crawley

Enamik inimesi pole seda kohanime ilmselt kunagi kuulnud ja enda jaoks avastasin selle linnakese paar aastat tagasi, kui mingi Londonis ümberistumise käigus jäi kahe lennu vahele pea terve ööpäev, millega midagi eriti tarka pihta hakata ei olnud. Hotellis kohalikku turismiinfot lapates jäi silma, et Crawleys on esindatud pea kõik põnevamad kaubandusketid ja nii saigi vaatama mindud. Nüüd katsun seal käia pea iga kord, kui Inglismaale satun. Peale suvist ebaõnnestunud katset endale paar pükse leida olen Eesti rõivakaupluste külastamisest lõplikult loobunud ja kuna midagi selga panna on vaja, sai seekordki kolmveerandpäevane Crawley-kroolimine tööreisi lõppu planeeritud.
Crawley on umbes Keila-suurune linn 45 kilomeetrit Londonist lõunas, mis olevat kohaliku kaubanduskeskusena tuntud juba alates 13.sajandist. Pääseda sinna on imelihtne, Gatwicki lennujaamas, kuhu maandub ka Estonian Air, tuleb tasuta süstikrongiga sõita Lõunaterminaalist Põhjaterminaali, laskuda esimesele korrusele, istuda kohalikule bussile nr.10 ja küsida bussijuhi käest pilet Broadwayle. Sõit kestab umbes kakskümmend minutit ja pilet maksab poolteist naela. Bussid käivad iga 10 minuti tagant.
Ja siis me shoppasime. Mõnuga. Marks&Spencer, mustad stretchteksad, hind allahindluses 17.50 (kõik hinnad eesti kroonis arusaamiseks tuleb korrutada kahekümnega). Bonmarche, tumelillad velvetpüksid, hind 15 naela. Nexti jätsime seekord vahele, aeg surus peale. Hennes&Mauritz, seekord ei leidnud eriti midagi peale ühe kümnenaelase kodukleidi. BHS-sist mõned vahvad jõulukingitused. Edasi sattusime Poundlandi, tegemist on poega, kus kõik asjad maksavad ühe naela ehk 20 krooni. Valik on seal suhteliselt juhuslik, olen sealt väljunud ka midagi ostmata, aga seekord suutsin kulutada 22 naela ja ostukorv sai sellest päris täis. Mõned näited, mida sealt sai 20 krooni eest soetada: fotopaber printerile, 72 lehte pakis; mõned käsimüügiravimid emale südamekloppimise vastu, 12-ne komplekt veekindlaid markereid, 12-ne komplekt mehhaanilisi pliiatseid, mänguasjad ja harjad koertele jne.jne. Kes neid asju siin soetanud on, teab, mis hinda tuleb maksta...
Peacock. Suhteliselt odav, kuid korralikust kangast ja päris põnevate lõigetega riided. Leian ühe musta seeliku, 12 naela, samuti mõned kiiksuga jõulukingitused. Naerame peaaegu pisarateni roosat autokomplekti vaadates, kuhu kuuluvad roosa karvane roolikate, peegliümbris ja päikesesirmi peale käivad roosad kosmeetikataskud. Õnnetuseks või õnneks pole tutvusringkonnas ühtegi tibi, kellele sellist kinkida võiks.
Primark. Sealsed riided on hirmodavad, aga kvaliteet sellele vastav, 3 naela maksvast kampsunist pole mõtet palju loota. Osta aga tasub pudinaid, puuvillased sokid näiteks, 7 paari pakis, paki hind 2 naela. Talvised 60den sukkpüksid, 3 paari pakis, paki hind 3 naela. Geeltallad kingadesse, 1 nael paar. Jne.
Viimaseks jätsime T.J.Hughesi, sest senise kogemuse kohaselt kipuvad seal tekkima kõige suuremad pakid. Õnneks asub see pood otse bussipeatuse kõrval. Tegemist on kolmekordse outlet-tüüpi kaubamajaga, kus müüakse kõike kosmeetikast kodutehnikani ja kust hea õnne puhul saab 12 naela ehk kahesaja neljakümne krooni eest nii Guerlaini lõhnaõli kui Ecco kingad.
Endale ostsin mitu kashmiiri-angoorasegust üliõhukest, kuid sooja dzemprit, 7 naela tükk, 2 kell-käevõru, 5 naela tükk, nahast vidinaid ja Sally Hanseni küünehooldustooteid,hind 1.50 - siin alla 100 krooni ei saa. Õde leidis endale 30 naelaga kashmiirjaki, mis nägi välja hirmkallis.
Siis hakkas aeg otsa saama. Tagasiteel veel M&S toidupoest pakkide kaupa õiglase kaubanduse kofeiinivaba teed ja kohvi, mis Inglismaal sugugi hingehinda ei maksa, ja Bootsist natuke hooldustooteid. Hotelli fuajees pakkisime oma träni kottidest kohvritesse ja eriti ei imestanud, et 11 kilost pagasist kahe peale saabumisel oli äralennul ligi 30 saanud.
Londonist väljalend hilines ligi nelikümmend minutit, sest seltsimees Savisaar suvatses lennule hilineda ja tema tõttu hoiti lennukit kinni. Võrdluseks võiksin siinkohal tuua, et lendasime Londonisse ümberistumisega Oslos - ja seda, et meiega ühes lennukis lendas Oslost Londonisse terve Norra kuninglik perekond, poleks me vist muidu märganud, kui vastavalt traditsioonile poleks lennuki kapten pärast maandumist tänanud lennu eest Tema Majesteeti, teisi kuninglikke kõrgusi ja kõiki ülejäänud reisijaid. Kuninglikel kõrgustel ei valmistanud õigeaegselt lennukile jõudmine miskipärast mingeid probleeme.
Ülemisel pildil jalakäijate väljak Queen´s Square Crawleys, mille ääres asub ka osa kirjeldatud poodidest. Ja alumisel pildil linnud (rästad?) sama väljaku tänavakohvikus. Crawleys oli reedel 15 kraadi sooja ja inimesed käisid kampsunites ja paljasääri.
***
Peale postituse teelesaatmist logisin end netipanka, et näha, kui põhjaliku aadrilaskmise ma krediitkaardil olin korraldanud ja avastasin meeldiva üllatusega, et inglise naela kurss on veelgi langenud ja ostud olid eesti krooni arvestatud kursiga 18,33.

Üheksa kuud...

...saab järgmisel nädalal viimasest operatsioonist ja vähemalt seni on elu ilus olnud. Ei rikkunud seda ka tänane visiit onkoloogi juurde, vaadati seest ja väljast ja öeldi, et sõrgu ei paista kusagilt. Ja et need möödunudkordsed atüüpilised rakud ei pruugi veel midagi tähendada. Et kuna armkude on nii palju, siis päris tüüpilisi rakke seal olla ei saagi. Näis muidugi, mis analüüsid ütlevad. Peab uskuma ja lootma.
Arst ütles,et esimesed kaks aastat on kõige ohtlikumad. Järgmine kontroll jaanuari algul. Ja kui see ka puhas on, on esimene aasta peaaegu möödas...
Pärast läksin Stockmanni, olin auto sealsesse parklasse jätnud, kuna mingist aegade algusest on mul kliendikaart, millega seal parkida. Majanduskriisil tundus olevat vaba päev, sest esimese vaba parkimiskoha leidsin neljandalt korruselt ja ega kaubamajagi inimtühi olnud. Kaubamaja külastamisel oli eesmärk ka, püüdsin välja selgitada, kas Eestis on veel kohta, kus müüakse kofeiinivaba musta teed. Vahepeal oli pea kõigis suuremates poodides, kuid nüüd on igalt poolt kadunud. Nii ka Stockmannist. Nii et neljapäeval tuleb Londonis taas pool kohvrit teed ja kohvi täis panna, vihale ajab. Suvel Iirimaal müüdi kofeiinivaba teed ja kohvi igas nurgapealses pisipoes.
Ostsin neljandalt korruselt paar imeilusat jõuluehet ja otsisin auto üles. Koju sõitsin kesklinnast üle pooleteise tunni (kakskümmend kilomeetrit pikem teekond Lasnamäelt koju läheb ümber linna viiekümne minutiga, ilma kihutamata).
Kuidagi tühi ja rahulik tunne on.

Mida lapsed loevad

Seitsmeteistaastane tuli külla. Mõned praktilised probleemid, nagu keerulisemate riiete pesemine ja triikimine. Ehk ka kuskil hingepõhjas pisuke igatsus emme ja tädi järele, kuigi selles vanuses ei tunnistata seda eneselegi, teistest rääkimata. Mäletan, mäletan, pole veel nii lubjastunud.
Laupäeva õhtul peale sauna viskasin pilgu peale, mida poiss seljakotis kaasa oli toonud ja millesse kaevunud. "Matemaatilise analüüsi algkursus", õpik Tartu Ülikoolile. Teine raamat vedeles laual,
Stephen Hawking "Black Holes and Baby Universes".
Õhõudne. Mina lugesin selles vanuses vanatädi pööningult üles kaevatud eestiaegseid armastusromaane. Kilode kaupa. Ainuke eneseõigustus, et tänu teismeea sagedastele haigeolekutele oli Balzac ja muud klassikud mul juba läbi näritud. Tema väidab, et ilukirjandus on surmavalt igav.
Kellesse see laps küll läinud on... ta isal polnud vähimaidki vaimseid huvisid.

Käidud-nähtud

Lendava konna blogi sirvides leidsin sihukese asja, endal ka huvitav vaadata... Peaks vist valged laigud käsile võtma.


create your personalized map of europe

Ära iial ütle iial...

...oli mu esimene mõte, kui ma Emmeliina poolt visatud palli nägin. Ja otsekui selle kinnituses sain täna kohe ka esimest korda elus kiiruseületamise eest trahvi, Peterburi teel.See pole paraku vabandus, et päike paistis silma ja tegelikult ma ei teinud seda meelega. Reastusin ümber ja ei vaadanud spidomeetrit. Ning ega ma nüüd tegelikult selle 360 krooni kätte ei sure ka, lihtsalt selliseid äpardusi võiks mitte juhtuda.
Aga sellegipoolest üritan meemile vastata.
1. KIRJUTA NELI TEGEVUST, MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS
- ei tapaks ega kasutaks vägivalda, välja arvatud juhul, kui keegi ohustaks mind ennast või mu lähedasi;
- ei varastaks;
- ei teeks midagi, mis on seotud suurte kõrgustega (kardan, välja arvatud lennukid);
- ei kuritarvitaks teiste usaldust.

2.KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?
- veel rohkem põhja pool kui praegu. Parima meelega ma võtaksin oma kaks koera ja kassi ja lendaksin talveks lõunasse.

3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?
- idamaade köögi delikatesse nagu koeralliha, looted, sitikad, ussid jne;
- mulgiputru (olen selle kõrval kolm päeva nälginud, ikka ei saanud suutäitki alla;
- lamibasilma, oinamune jne. rahvuslikke delikatesse.

4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?
- liinitöölisena
- arstina, kaasa arvatud loomaarstina
- sotsiaaltöötajana (võtaksin liiga südamesse)
- klienditeenindajana (olen töötanud, tean, kui jube see on).

5.MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?
- stringe, valus on;
- nabapluuse, ultraminiseelikuid, mikropükse, madala värvliga pükse. Õnneks kõik nad on ka moest väljas.
6. KELLEGA SA MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?
- vägivaldse fanaatikuga

7. KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?
arvesse võttes kõigi operatsioonide füüsilisi tagajärgi ei seksi ma enam üldse mitte kunagi. Koht pole oluline.

8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?
- armastatud elukaaslase surnukeha leidmist meie ühisest magamistoast 13 aastat tagasi. Kõik muu suudaksin ehk uuesti üle elada, aga seda kindlasti mitte. No ja järjekordne teade, et teil on vähk, poleks ka just teretulnud.

Aga palli viskan edasi Muhedikule, Deiale, Hilisele ja Köögikatale.

Ostlemas

Kuna töötegemine on viimasel ajal täiesti olulisel määral hakanud eraelu segama ja nädalavahetustel olen ma keeldunud metsast välja tulemast ja kaubandusdzunglites ekslemast, hakkas see lõpuks koduses majapidamises tundma andma. Pisiasjad, kuid eluks vajalikud. Täna võtsingi siis kõigi ületundide arvelt kaks hommikutundi poeskäimiseks. Esimesena hüppasin läbi puidumarketis, sealt said kirja saunalae lauad ja lavalauad, ma igal laupäeval kardan, et 45 aastat vana lava otsustab kokku vajuda. Edasi Hortesesse, orhideeväetis, kaktuseväetis ja kalmuküünlad, eilsel hingedepäeval jäi kalmistul käimata, aga küll need hinged kodu lähedal lehvivad. Siis Ülemistesse, küsisin Handymannist, mida hakata pihta neilt ostetud ja mitte tööle hakanud mootorsaega. Selgus kurb tõsiasi, et seda marki saage Eestis ei remondita ?! Lubati tagasi võtta või uue vastu vahetada, kui neil uusi olema saab. Hetkel ei olnud. Edasi, Jyskist paar uut voodilina ja hommikumantel, Watsonist vajalikud kosmeetilised möginad ja kiire toiduküttimise hüpe Rimisse, kus ma tavaliselt ei käi, ma vihkan nende kommet kõiki asju kogu aeg ringi tõsta, nii et iga külastuse ajal tuleb aardejahti pidada. Ma tean seda teooriat küll, et klientide huvi ülalhoidmiseks tuleb aeg-ajalt saali ümber paigutada, aga minu puhul on efekt vastupidine, ma ei osta neidki asju, mida ma osta kavatsesin, kuna ei leia neid lihtsalt üles...
Ja Rimi puhul käib mulle veel eriliselt närvidele normaalsete kaubaviitade asendamine ajuvaba lollaka tarbeluulega. Või kuidas mõista asjaolu, et sildi "Mõtle, mõista, mõtiskle" all müüakse kohvimasinaid? Või kuidas iseloomustab maitseaineid silt "Milleta kapp oleks tühi" - kas keegi oskab sealt pipart otsida? Sildist "sillerdavad sõõmud" karastusjookide kohal võib veel kuidagi aru saada. Ühesõnaga, pooled asjad jäidki ostmata, kuna ma ei viitsinud seda orienteerumismängu mängida ja kiire oli ka. Kassas antud nännikogumise kleepsud panin mantlitaskusse ja viskasin pärast prügikasti, kassa juurde ma enam neid ei jäta peale seda, kui kaks tüüpi ükskord nende pärast kaklema läksid.
Pärast kogu seda ostlemist olin hullemini väsinud kui pärast puulõhkumist, mitte ei mõista, kuidas ostlemist meelelahutuseks peetakse...

Balanced, secure and realistic

Your result for What Your Taste in Art Says About You Test...

Balanced, Secure, and Realistic.

Impressionism is a movement in French painting, sometimes called optical realism because of its almost scientific interest in the actual visual experience and effect of light and movement on appearance of objects. Impressionist paintings are balanced, use colored shadows, use pure color, broken brushstrokes, thick paint, and scenes from everyday life or nature.

People that like Impressionist paintings may not alway be what is deemed socially acceptable. They tend to move on their own path without always worrying that it may be offensive to others. They value friendships but because they also value honesty tend to have a few really good friends. They do not, however, like people that are rude and do not appreciate the ideas of others. They are secure enough in themselves that they can listen to the ideas of other people without it affecting their own final decisions. The world for them is not black and white but more in shades of grey and muted colors. They like things to be aestically pleasing, not stark and sharp. There are many ways to view things, and the impresssionist personality views the world from many different aspects. They enjoy life and try to keep a realistic viewpoint of things, but are not very open to new experiences. If they are content in their live they will be more than likely pleased to keep things just the way they are.

Take What Your Taste in Art Says About You Test at HelloQuizzy

Sada peal ja kurvid sirged...

,,,ja ei mingit internetti. Umbes nii võibki seda nädalat iseloomustada, mis algas esmaspäeva öösel kell 2.50 äratuskella helinaga. Kiire kohvi ja hambapesu, autosse ja lennujaama. Vahemaandumisega Prahas, olime kell pool kümme juba Budapestis ja pool üksteist hotellis. Kurvavõitu mulje jättis mulle madjaritemaa. Käisin seal viimati täpselt 19 aastat tagasi ja siis oli see meie jaoks ju peaaegu Lääne-Euroopa, puhtad tänavad, kaupa täis poed, soojad inimesed. Nüüd aga oli Budapesti kesklinn küll kena ja puhas, kuid äärelinnas, kus asus meie hotell, veeresid tänavatel prügilaamad ja hulkusid koerad, kõik oli kuidagi väga räämas ja kulunud. Nagu aeg oleks seisma jäänud ja areneva Euroopa riigi asemel meenutas tänavapilt mullle nendest riikidest, kus ma viimastel aastatel käinud olen, kõige rohkem Ukrainat.
Ka hotell, kus me elasime, oli ajale jalgu jäänud. Kena vanast villast ehitatud neljatärnihotell, mida nende enda kodulehekülg www.hotelaquarius.hu reklaamis, kui vaikset ja rahulikku, asus tegelikkuses äsjaehitatud kiirtee ja raudtee vahel. Kuna konditsioneer ei töötanud, ei saanud suletud aknaga toas hingata ja avatud aknaga toas polnud pideva müra tõttu eriti hea magada. Õnneks oli õhtuteks väsimus nii suur, et magama siiski jäin. Parim lugu oli internetiga, väidetavalt oli hotellis olemas wifi, mille parooli ei teadnud mitte keegi??? ja kaableid neil ka ei olnud. Pea sama naljakas lugu oli ungari forintiga, mida hotellis ei vahetatud, aga ilma milleta oli suht võimatu sellelt tühermaalt linna pääseda.
Egas midagi. Päev läbi hotellis konutada polnud ka mõtet ja nii sõitsime vana ja logiseva linnaliini Ikarusega lihtsalt jänest. Linnaekskursioon oli järgmise päeva kavas nagunii, seetõttu kolasime pool päeva kohalikus kaubanduskeskuses. Jõudsin taas järeldusele, et Eesti on vist ainuke riik maailmas, kust mul pole võimalik enda numbrile riideid osta, Ungaris oli valikut oikuipalju.
Seejärel kaks päeva nõupidamist ja kolmapäeva õhtul taas lennujaama, kus selgus,et kell 19.15 väljuma pidanud Czech Airlinesi Praha lend jääb kaks tundi hiljaks ja tänu sellele me Prahast väljuvale Tallinna lennukile ei jõua. Küsiti, kas oleme nõus Finnairiga üle Helsingi lendama, jõuaksime samaks ajaks. Selle nimel, et koju saada, oleksime olnud vist kasvõi õhupalliga lendama, Finnair kõlas aga hoopis hästi. Rohkem vahejuhtumeid õnneks polnud, kell pool üks öösel olime Tallinnas, kell pool kaks kodus ja kuskil poole kolme paiku sai ka silma looja.
Hommikul kell kaheksa ülessaamiseks oleks vintsi vaja olnud, isegi ei saa aru, kuidas ma ikka lõpuks püsti ja dushi alla sain. Pea puhtaks, kuivaks, töömehele instruktsioonid kätte ja Tallinna poole ajama. Enne kell üks alanud koolipäeva jõudsin veel portsu tööd ära teha, aga koolis tundsin, et kusagil pool tundi enne päeva lõppu hakkas pilt vaikselt taskusse vajuma ja keskendumisvõime oli ideaalsest väga kaugel.
Nüüd on kaunis kehv olla, pea käib ringi. Peab vara tuttu minema.
Kui lahtipakkimata pagasi hulgast oma fotoka üles leian, saab ehk ka mõned pildid üles.

Karvane feminist

Eks ikka see, kes blogi päisest suurte pruunide silmadega vastu vaatab. Enamikel koerasõpradel läheb selle peni pilte nähes nunnumeeter koheselt rikki. Tegelikus elus keegi talle naljalt pai tegema ei kipu, viiskümmend kilo eluskaalu ja kaukaaslasi ümbritsevad legendid hoiavad ka julgemad igaks juhuks ohutul distantsil.
Selle peni kasvatamisel kiskus algusest saadik kiiva. Esimesed kaheksa elukuud elas ta õues ja oli sellega päris rahul. Siis aga lõi paremasse õlga liigesepõletik, arstionu käskis soojas olla ja nii ta tuppa tuli ja jäi. Nüüd on meil siis kaukaasia süle- ja kaisukoer. Meie koerte erinevus ongi selles, et kui neile kogemata saba peale astuda (ja lamavad nad loomulikult seal, kus on kõige rohkem jalus), siis kolli nähvab hammastega, kauka aga kiljatab ja laseb jalga. Kuigi eeldada võiks vastupidist reaktsiooni. Sügamise, kallistamise ja kaenlasseronimise peale on mõlemad mihklid.
Oma territooriumist väljaspool on kauka nii inimeste kui teiste koerte suhtes üsnagi tolerantne, peale selle armastab hullult lapsi ja üldse mitte kulinaarses mõttes. Kuigi ka ma ise pidin peaaegu selili kukkuma, kui nägin naabrite kahte jõnglast, kolme- ja viieaastast, meie hiidkoera seljas ratsutamas. Kui kauka õhtusele jooksule lasta ja naabrid juhtuvad siin olema, kõlab paari minutiga rõõmus hüüe "Auua!!!". Aua aga laseb lastel end rõõmuga karvust ja sabast kiskuda.
Kodus aga on olukord teistsugune ja siia võõraid naljalt ei lubata, neid peab enne tutvustama. Viimaste kuude jooksul aga on asi õite naljakaks läinud, naised-lapsed võetaks kohe omaks, aga mehi üle läve ei lubata. Hulleim lugu oli ühe kauge sugulasega, kes süüdimatult majja sisse jalutas, õde niitis teisel pool maja traktoriga muru ja ei kuulnud, kauka aga ajas sissetungija esiku nurka ja seni lõugas ja laksutas hambaid, kuni õepoeg külalist päästma jõudis.
Eelmise laupäeva õhtul taas sama reaktsioon, eksämm ja äi olid külas. Ämma käest võeti kooki ja lamati tema jalgade vastas, kui aga äiapapa saunast tuppa jõudis, hakkas koer loengut pidama. Kõlas see nagu sisekorraeeskirjade tutvustamine, kuigi täpselt aru ei saanud keegi. Ta ei rünnanud, ei näidanud hambaid, lihtsalt istus maas ja haukus.
Ja eile oli pea samasugune lugu hooldekodust käima tulnud onuga, keda ta ometi kutsikast peale tunneb. Samas naabrinaised-lapsed võivad edasi-tagasi saalida nii palju kui tahavad.
Ilmselt on koer kehtestanud meestele ja naistele erinevad reeglid. Naised võivad kõike, meeste koht on nurgas, käed üleval ja mitte liigutada.
Ma loodan, et ma ise ikka nii õel veel ei ole :)

Välklampide valgel

Viimase aja motivatsioonikoolitustel on korduvalt juttu olnud sellest, et inimesi tunnustatakse liiga vähe. Ise olen küll püüdnud ebaeestlaslikult vastupidiselt käituda, sõna "tubli" ei maksa ju mitte midagi, aga annab rohkem kui mõnigi rahasumma. Ja muidugi peab see kiitus ka hingest tulema, tühjade tünnide kõmina tunneb ära pea iga inimene.
Endale on tunnustust ka viimasel ajal kapaga jagunud. Äripäev. EPL. Ajakirja Naised nädala naise tiitel. Tallinna vastutustundliku ettevõtte auhinna nominent. Tänane välisministri tänukiri, mille juurde käis niipalju välklampide sähvatusi, et isegi minu paksukskasvatatud nahk hakkas punetama. Lõpuks andsin intervjuu Gruusia televisioonile (Venemaa viisa saamine edaspidi on ilmselt kahtlane).
Ja Gruusial on ka veel ühte portsu beebiriideid vaja, nii et tuleb orgunnima hakata.
Midagi pole öelda, üksielamine tähendab minu jaoks ka seda, et ma saan rahulikult töönarkomaan olla ja keegi ei tänita mu kallal sellepärast.
See nädal on sellegipoolest tappev olnud. Liiga palju väliskülalisi, lõunasööke, õhtusööke ja tikuvõileibu. Seltskonnaelu ja small talk pole mu tugevaimad küljed ja ma olen ropult väsinud. Asja positiivne külg on, et külmkappi olen avanud terve nädala jooksul ainult kohvipiima kättesaamiseks ja raha pole pea üldse kulunud, sest selleks ajaks, kui ma koju jõuan, on poed ammu kinni.
Nüüd aitab, nädalavahetuse veedan koerte seltskonnas (kes õnneks ei räägi) ja kui ilmaga veab, muldan roosid ära. Metsast välja ei tule.
Töötajatele aga teen uue nädala algul suure tordilaua, sest tegelikult kuulub kogu see tunnustus neile. Mina olen ainult vahendaja.

Majanduse jahenemise kainestav mõju

Mul keel ja näpud endiselt ei paindu seda situatsiooni kriisiks nimetamaks. Sest niivõrd väikest langust on kriisiks nimetada lihtsalt palju. Väikeriigina on meie majandusnäitajad, sealhulgas SKP niivõrd mõjutatavad üksikutest suurtest majandustehingutest, nii pidi Eesti väliskaubandusbilanss iga kord rappuma, kui Balti Laevaremonditehas mõne laeva välja saadab.
Ja seda, et kergeusklikele põllupealsete pappmajade müügiga üleöörikastumine pole enam võimalik (ja tänu sellele ostetakse vähem arulagedaid luksuskaupu), on ainult ettevõtlust tervendav nähtus.
Majanduskriisist Eestis võiks rääkida siis, kui sel nädalal (vist?) algavatele Osturallidele ja Hulludele Päevadele enam mitte ühtegi klienti ei ilmuks. Kuid karta on, et kolmapäevastes kollastes uudistes võib taas näha üksteisel peldikupaberi rulle käest rebivaid inimesi. Minu isiklik arvamus on, et arvestades prügi massi, mida niinimetatud tsiviliseeritud maad igapäevaselt toodavad, mõjuks ostuvõime vähenemine põhjapoolkeral ainult hästi.
Wall Street aga rappub ja majandusanalüütikud nimetavad toimuvat suurimaks majanduskatastroofiks peale 1929.aastat. Mis mulle omakorda meenutas, et kevadel Anna Davidi raamatut "Kingakuninganna" lugedes tekkisid vähemalt minu teadvuses selged paralleelid praeguse aja ja eelmise sajandi kahekümnendate vahel. Külma sõja lõpp vs. esimese maailmasõja lõpp. Autoritaarsete diktatuuride esilekerkimine (Nõukogude Liit vs. Venemaa). Börsikrahhiga lõppenud peadpööritav majanduskasv. Raadio kui esimese kontrollimatu meedia levik vs. interneti muutumine lahutamatuks elustiili osaks. Samasugune pärast-meid-tulgu-või-veeuputus elustiil ja ellusuhtumine. Luksuse fetisheerimine, luksuslikud sõidukid, kallid riided, rajud peod. Narkootikumid. Ameerika kuiv seadus vs. praegune suitsetajate ülepõhjapoolkeraline ahistamine.
Jääb loota, et inimkond on kaheksakümne aastaga siiski natuke targemaks saanud ja vähemalt massihävitusrelvadega võimupiire paika panema ei hakata.
MGDFLIMI

Sõnadeta

Algav Alzheimer ja kingad nr.11

Ma olen muidu ka hajameelne, äga täna olin ma jobu kuubis.
Hommikul pesin töötegemise kõrvalt neli masinatäit pesu, päike paistis ja üle tüki aja paistis ilus ilm tulevat. Mõistusele ei mõjunud see siiski soodsalt: pidevalt olid valel korrusel kas pesu, pesukorv või mina ise. Lohutasin end sellega, et trepist üles-alla käimine on südamele kasulik. Ja see, et pärast lõunat vihm kogu pesu uuesti märjaks kastis, on juba hoopis teine lugu. Küll ta millalgi ära kuivab.
Siis ajas ehitusmees mu poodi. Et seda, teist ja viiendat. Oli teine püüdlikult eestikeelse nimekirja valmis maalinud, eesti keelt ta eriti ei räägi, aru saab ja kirjutada üritab. Igaks juhuks vaatasin kohe nimekirja üle ja märkasin, et viimase asjana seisis kirjas "kingad".
Esimene mõte oli, et vaene mees on kingad ära lõhkunud, aga kas tõesti pean mina talle uued ostma...
Teine mõte oli, et äkki ta mõtles prussikinga, on selline ehitusjubin. Aga milleks talle seda vaja ja millises mõõdus?
Läksin täpsustama ja mees teatas rõõmsalt, et number üksteist.
Hea, et ma seletamise peale ikka aru sain, et tal oli hoopis kindaid vaja.
Nimekirja unustasin kuuri tööpingi peale.
Ehituspoes kuhjasin korvi vajalikke nudinaid täis ja siis hakkas telefon üürgama. Panin korvi käest, võtsin kõne vastu ja ...unustasin, kuhu ma korvi jätsin. Otsisin oma kümme minutit, üles leidsin.
Platsil selgus, et vajalik penoplastipakk siiski auto tagauksest sisse ei mahu. Sõitsin koju käru järgi. Kohale jõudsin just selleks ajaks, et näha, kuidas teise poe transad laevad puitbriketti maha kõige märjemasse ja porisemasse kohta, mis meie õuel üldse leida on.
Võtsin Hondale käru järgi ja sõitsin ehituspoodi tagasi. Käru dokumendid unustasin loomulikult koju.
Viimast päevavalgust kasutasin selleks, et poolteist tonni veest tilkuvaid briketipakke kuuri vedada. Traktorit ei julgenud võtta, kartsin kinni jääda ja üksinda seda trakatsit porist välja tirida poleks üldse lõbus olnud. Siis läks juba nii pimedaks, et kuuris hakkasid näpud pakkide vahele kinni jääma. Pool tonni jäi õeraasule hommikuvõimlemiseks.
Nüüd kavatsen veeta mõnusa naiseliku reedeõhtu dr.House, Eesti Naise ja klaasi punase veini seltskonnas.

Päevad on muutunud lühemaks

.. ja mitte ainult päevavalge suhtes, kuigi tõsi on, et pimedaks läheb häbitult vara ja ka hommikune raadioäratus kell 6.00 kõlab läbi kottmusta pimeduse. Õnneks pikki otsi veel pimedas sõitma pole pidanud, aga pea on seegi aeg käes.
Lühemaks jäänud on päevad hoopis selles mõttes, et vaevalt on hommik alanud, kui tuleb juba hakata meiki maha võtma ja tudule minema, et uuele päevale vastu astuda. Kõikvõimalikke tegemisi ja siputamisi on äkki nii palju, et kuidagi enam ei mahuta neid enam tavapärasesse ajakavasse ära. Üks asi on kindlasti selles, et üksi olles-elades saan tõepoolest teha neid asju, mis mulle meeldivad, ja võib-olla olen lihtsalt natuke üle planeerinud, tõelisele Amburile kohaselt tahaks ju kõike ja nii pea kui võimalik. Teiseks on koormus ka tegelikult päris suur, töö juures on igasügiseselt hullult kiire, lisaks kool, töömees hakkas viimasele renoveeritavale majaosale tuuletõket ja voodrit peale panema ning selle juures tuleb arhitekt-töödejuhataja-varustaja olla. Õnneks on sama mees mul maja juures nii palju asju teinud,et ma olen ta päris põhjalikult oma käpa järgi välja dresseerinud, selliseid kõnesid, et mul sai Makrofleks poolest päevast otsa, pole ammu enam tulnud. Kolmandaks ragistasin vahepeal vist natuke ülearugi aias, neljandaks elas ema ligi kolm nädalat minu juures, viiendaks oli kaukaaslaseplikal jooksuaeg, kuuendaks hakkasin kolmapäeviti peale tööd ujumas käima (täna juba kolmas kord minna) jnejnejne.
Siis pole vist midagi imestada jah, kui 24 tunnist kipub päevas väheks jääma. Aega ei saa juurde laenata...

Tarbijavaenulik pakend

Kõige vihkamisväärsemasse, raskemini avatavasse ja ebaratsionaalsemasse pakendisse on pakitud kõikvõimalikud arvutijubinad. Teate küll, need teravate kokkukeevitatud servadega peamisel õhku täis ülipaksust plastikust asjad. Võib-olla on asja mõte see,et seda inimvaenulikku pakendit vaadates tuleks meelde, et tehnika on üldse üks looduskauge värk ja võib-olla oleks parem mitte osta? No aga päris ilma ei saa ju. Mõned kogemused viimastest nädalatest.
Norras hakkas kärssama mu läppari adapter ja vältimaks seda õnnetust, et ka läpats ise ära kõrbeb, otsustasin esimesel võimalusel uue osta. Oslo lennujaamas oli adaptereid kenake valik, otse loomulikult kliendi- ja pommikindlalt ära pakitud. Kui juba, siis tahtsin saada sellist, millega saab muid vidinaid ka laadida, fotokat, pihuarvutit jne. Oligi sihuke olemas. Ilusate piltidega pakend. Igaks juhuks tirisin oma Ordi läpaka kotist välja ja küsin, kas adapter sellele arvutile kõlbab. Müüja vaatas seda Ordit õudusega ja teatas, et mitte mingil juhul, sobib ainult nendele, mis pakendi peal kirjas; HP, Lenovo, Fujitsu-Siemens ja nii edasi mõned tuntumad nimed. Kuna pakendit ilma seda lõhkumata avada pole võimalik, ei saanud ka tema väidet kontrollida. Helistasin siis meie patsiga poisile, vabandasin ette-taha (et reede õhtu ja hilja juba), tema ütles, et sobib küll, saatku ma see müüja... läksin poodi tagasi, ei saatnud, ja ostsin ligi 800 norra krooni maksva jubina ära. Müüja sisises, et kui ma pakendi ära lõhun, nemad tagasi ei võta ja peaaegu viskas selle kolaka üle leti. Kuna kotti ei antud, tõmbasin terava keevisservaga kõigepealt käelt naha maha. Lennukisse, kuhu maniküürkääridega ei lubata, selle surmarelvaga siiski sai, kuigi minu arust piloodi kõri läbilõikamiseks oleks see pakendiserv oluliselt mõjusam olnud kui minikäärid.
Kodus läks pakendi avamiseks vaja pussnuga ja peaaegu et kreissaagi, müüripurustajat ja kuvaldat. Aga õnneks oli sees vähemalt õige asi.
Tänane näide aga selline: tellisin endale zebra.ee-st uued pihuarvuti puutepliiatsid. Pakend taas see terava servaga mõrvarelv, mõõtmetega 24*11*4 sentimeetrit. Sees kolm tillukest pliiatsit pikkusega 9 cm ja diameetriga 4 mm. Pakendi avamisega olin tõsises hädas, kuna töö juures mul pole ei nuga ega saagi. Ning kolmele pliiatsitillule lisaks oli pakendis garantiileht A3 lehel.
Loo moraal: selle asemel, et peedistada inimesi prügisorteerimise ja äraandmisega, oleks tagumine aeg hakata trahvima tootjaid taoliste pakendite ringlusselaskmise eest.

Mõni hommik võib mõnus olla

Ärkamine tööpäeviti kell 6 hommikul tähendab minu jaoks seda, et kuigi ma olen visuaalselt ärkvel, suudan moodustada mõningaid artikuleeritud sõnu, juua kohvi, pesta, riidesse panna ja silmi värvida, magavad mu seedeelundid alles sügavat und. Hommikuti kodus ma süüa ei suuda ja tagajärg on, et kella üheksa paiku on nälg kallal. Siis aga tavaliselt pole midagi süüa ja tuleb lõunani kannatada.
Täna hommikul Tallinna piirile jõudes aga tuli miskipärast hea idee minna Susi hotelli hommikust sööma. Väike pööre vales suunas ja kohal olimegi. Superviisakas teenindus, maitsev söök ja lauda paistev päike tegid tuju nii rõõmsaks, et kaotatud paarikümnest minutist ja rahakotist lahkunud 85 kroonist polnud vähemalgi määral kahju.
Kõht on siiamaani nii täis, et lõunasöögi võib rahumeelega vahele jätta.

Koer on koer on koer

Your result for The What Breed Of Dog Are You Test...

Border Collie

You scored 82% Loyal and 65% Independant!

Koeraelu ratastoolis

Minu parimad sõbrad Norras on Aanst ja Holliday. Me kohtume küll vaid kord aastas ja muul ajal ei suhtle, sest Aanst ja Holliday ei oska kirjutada ega helistada. Nad on mu norra kolleegi njuufaundlandi koerad. Pildil siis esiplaanil mina koos Aanstiga ja meie vahelt paistab Holliday rõõmus koon.
Seegi kord tormas Aanst mind nähes viiemeetriste hüpetega minu poole ja üritas peremehe hirmuröögatuste saatel mind emmata. Kuna mul on pikaajaline praktika suurte koerte embustest äravingerdamises, siis pihta ta mulle ei saanud. Holliday, kes nii kiiresti kohe jutuks tulevatel põhjustel liikuda ei saa, haukus aga läbematult, kuni oma paid ja kallid ka kätte sai.
Holliday tagakeha on halvatud ja olnud seda tema kümneaastasest elust enamiku aega. Tema tagakäpad ripuvad kasutult ja kodus liigub koer esikäppadel tagakeha taga lohistades. Õueskäimiseks aga on peremees talle konstrueerinud lapsekäru raamist, sellele keevitatud tugedest ja turvarihmadest seadeldise. Sest paistab, et ratastoole koertele ei müüda isegi rikkas Norras mitte.
Esimene kord, kui seda kaadervärki nägin, mõtlesin, et vaene koer! Kui ehmatus üle läks, sain aru, et see koer ei ole sugugi vaene ega õnnetu. Ta on elanud õnnelikku koeraelu teda armastavas peres. Ja tegemist on väga elurõõmsa elukaga, kellel peale piiratud liikumisvõime pole häda mitte kui midagi.
Ja iga kord, kui ma neid kutsasid näen, mõtlen sellele, mida oleks Eestis soovitatud halvatud koeraga teha. Ratastool või mürgisüst?

Ning ka mõned lubatud Norra maastikuvaated, küll üle-eelmisest aastast. Selleaastane vastik udu polnud vähimalgi määral fotogeeniline, mis sa sellest valgest massist ikka pildistad...
Pildid lähevad klõpsates suuremaks.

Hornsjoe Hoyfjellhotell

Uskumatu küll, aga WiFi on jõudnud ka Norra mägismaale, veel aasta tagasi polnud siin internetist muhvigi. Kohta, kus ma neid ridu kirja panen, nimetatakse Norra kõige kõrgemalasuvaks majutuskohaks, 914 meetrit merepinnast. Ja kui keegi viitsib Norra kaarti vaadata, siis asub ta mõne sentimeetri kaugusel Lillehammerist kirdes. Maanteed mööda nelikümmend kilomeetrit, linnulennult veelgi vähem, sest maantee kerib nagu madu end mööda platooserva serpentiinidena ülespoole ja tõuseb selle lühikese vahemaa jooksul ligi 800 meetrit. Nii et minusugune kõrgusekartja vahtis paar aastat tagasi siia esimest korda sattudes terve teekonna vältel bussi põrandat. Nüüd on mind viimaste aastate jooksul nii palju mägedega harjutatud, et julgen juba piiluda. Vaated on tõepoolest võimsad. Isegi eile õhtul, kui me Lillehammerist alles pimedas sõitma hakkasime, oli kaunis lummav vaatepilt, kuidas orupõhjas asuv linnatulede sära järjest pisemaks täpiks muutus. Kui me aga üles platoole jõudsime, sattusime nii paksu udu sisse, et nähtavus oli umbes viis meetrit. Arvestades tee looklemist mööda kuristiku serva ja alalõpmata üle tee tuiskavaid suitsiidseid norra rebaseid oli tunne kaunis kõhe. Aga kohale jõudsime.
Täna hommikul oli samasugune valge vatt akna taga, arutasime kolleegiga, kas see ongi udu või oleme pilve sees. Mõlemad tõenäolised.
Hotellis on mõnigi asi paranenud, isegi soe vesi oli (see eest puudus dushiotsik, kolleegi voodist voodilinad ja kõik käterätikud) ja kuigi toast õhkus ukse avamisel keldrikülmust, aitas kolleegiga kahe peale ära limpsitud pudel punaveini toa soojemaks kütta ja hommikuks oli ka radikas alla andnud, s.t. soojaks läinud.
Mis hotelli enesesse puutub, siis Norra mõistes on ta vist tõesti odav. Ja miks siin...väga rahulik koht on suure konverentsi korraldamiseks, piisavalt ruumi ja parasjagu privaatsust. Tavakülastajate hulgas pidi hotell eriti populaarne olema suusahooajal, mis siinmail algab juba oktoobri lõpus. Ja ka suvel, kui käiakse kalal. Aknast avanev vaade meenutab Lõuna-Eesti kuppelmaastikku, ainult et metsa ei ole, kuused-kadakad on hästi madalad ja nähtavus on kümneid kilomeetreid.
Terve Norra kohta ei tahaks midagi arvata, ma olen sel maal küll palju kordi käinud, aga ikka sama marsruuti mööda. Mu ülemus on veendumusel, et "Oslo is the ugliest town in the world", kuid sellega ma ikka nõus poleks, eriti kui mõni suvaline Zimbabwe või Angola linn võrdluseks panna. Kuid olles Oslos paar korda terve päeva ringi tuianud (mitte seekord), ei suuda ka mina eriti midagi head esile tuua. Ainuke turistiatraktsioon, mis tõesti meelde on jäänud, oli aastatagune mõnetunnine laevakruiis Oslo fjordis, see oli tõesti ilus. Hinnad on Norras meie mõistes meeletud ja teenindus hullem kui meil. Jääb mulje, et neil on pappi ilma tülikate külalistetagi küll, nii et palun ärge üldse tulge meie õuele.
Aga nüüd pean lõpetama, teised jõudsid mägedes turnimiselt tagasi. Viidates oma õmblustele, ma igaks juhuks keeldusin jalutuskäigust.

Kes teisele auku kaevab...

Tund aega veel lennujaama minekuni aega, kõik pooleliolev lõpetatud ja uut alustada pole mõtet. Kohver paksult sooje riideid täis, seal Norra mägismaa karutagumikus, kuhu meid seekord nõupidamisele saadetakse, on alati kohutavalt külm olnud. Kaasa arvatud hotellis sees, eelmisel aastal magasin dressides ja villaste sokkidega, seekord pole ka kindlasti parem. Sooja vett pole, internetti ei ole, mobiililevi on ainult õues, toit on vilets ja lähim pood paarikümne kilomeetri kaugusel. See-eest öö maksab 420 norra krooni per nägu - ja omanikud paluvad alati, et me seda urgast reklaamiksime. No seda ma siis praegu teengi.
Loodus on muidugi ilus, kui kellelegi tundra meeldib. Esimest korda meeldis mulle ka. Neljandat korda sama asja vaadata pole enam üldse huvitav.
Täna hommikul korraldasin töise eksperimendi. Võtsime allüksuse juhiks meil varem töötanud inimese. Naiste kollektiiv, kuulujutud levivad, ja kui tema endine vahetu ülemus asjast teada sai, kirjutas kaebekirja. Kuidas kodanik N olevat oma töötamise ajal valetanud, varastanud, töödistsipliini rikkunud jms ja üleüldse ei kõlbavat meie auväärses firmas isegi mitte uksematti pühkima. Kuna kodanik N aga ei töötanud meil mitte kaks päeva, vaid kaks aastat, ja kogu selle aja jooksul tema kohta midagi santi meieni ei jõudnud, tegime saalomonliku kohtuistungi ja panime tibid vastamisi, kaebaja ja kaebealuse. Vahele panin personalijuhi, kes on ligi kaks meetrit pikk meesterahvas ja keda nähes naised kohe kõhud sisse tõmbavad. Et las siis ütlevad meie ja üksteise kuuldes täpselt ära, mis neil teineteise kohta öelda on ja kui päris löömaks käheb, siis personalijuht viskab vett vahele.
Detailidesse ei lasku, aga lugu lõppes sellega, et laimaja sai käskkirjaga vastu näppe. Sellest ka pealkiri - vanasõnad ja rahvatarkused ei aegu kunagi.

Öko? Mitteöko?

Reedel tegelesin prügisorteerimise produktide äraveoga. Värvilised läikpaberil asjandused paberikonteinerisse, panditaara taarapunkti ja muu klaas kah vastavasse konteinerisse. Kena keik, aga kuna linnast väljas elades asuvad need peened konteinerid-punktid nii pagana kaugel, et kui ma siis konterinerorienteerumise lõppedes auto bensiininäidikut vaatasin, tekkis oma tegevuse keskkonnasäästlikkuse suhtes küll tugevaid kahtlusi.
Ennevanasti oli prügisorteerimisega simpel. Kõik, mis põles, läks saunaahju või lõkkesse. Kõik, mis komposteerus, läks metsa. Ja seda, mis ei põlenud ega komposteerunud, kogunes aasta jooksul parasjagu niipalju, et kord aastas sai renditud järelhaagis, ilusti kottidesse pakitud sodi peale laotud ja lähimale prügimäele veetud, kus see väikese raha eest kenasti ära ladestati.
Suurte prügivedajate usina lobistamise tagajärjel vastu võetud jäätmeseadus tõi ka meile paar aastat tagasi kohustusliku prügiveolepingu ja sellest päevast lõpetasime me igasuguse prügisorteerimise. Sest maksta tuli nagunii, konteineri suurusest sõltumata käis iga kuu 36-tonnine prügiauto meie metsateed segi keeramas ja enda aja raiskamisel ei näinud enam mingit mõtet olevat.
Selle aasta prügijama tagajärjel tuli ka meile kuri kiri. Et konteinerisse enam peaaegu midagi panna ei tohi, ja seegi, mida tohib, peab olema pestud ja triigitud.
No nii palju siis sai tehtud, et toidujäätmeid hakkasime eraldi koguma, niipalju kui neid kahe hea isuga koeraga majapidamises üldse järele jääb, peamiselt kohvi- ja teepaks, see koertele ei meki.
Ajalehtede kasutamiseks on igasuguseid nippe, olen neid märjana rulli keeranud, ära kuivatanud ja hiljem saunaahjus halgudena ära põletanud. Paberikonteinerisse lähevad ikka peamiselt kriitpaberil asjad, mis hästi põleda ei taha. Ja panditaara taarapunkti, kuigi see on paras nuhtlus ja bensiinikulu.
36-tonnine prügiauto aga äestab meie rannakarjamaad endiselt kord kuus, sest harvem seadus ei luba. Järgmisel nädalavahetusel ongi taas teeparandamise talgud, naabrinaise madal Mazda kipub jälle kõtu peale kinni jääma.
Lõpetuseks perehuumorit. Tulen hommikul pesuhunnikuga trepist alla ja arutan kõvahäälselt, et kas see nähtamatu koduloom, kes toodab põrandatele prahti ja see loom, kes toodab musta pesu, on üks loom või kaks erinevat looma? Õde arvas, et küllap ikka üks loom, aga see-eest väga võimekas. Sest lisaks pesu- ja prügitootmisele kasvatab ta õues maltsa ja võililli, riputab laelampidele koerakarvu, sokutab kraanikaussi pesemata tasse ja on järjekordselt saunas ära joonud kogu õlle. No on see, vast loom!
Saime hallis päevas kõhutäie naerda.

Meediast. Natuke karvaselt.

Istusin terve päeva meediasuhtluse meistriklassis ja kuigi sai ka tsuti positiivset energiat ja mhead mõtted, tundsin terve päeva, et midagi on nagu valesti. Härrased ja prouased tegevajakirjanikud muudkui aga rõhutasid, kui hirmus oluline on nendega hästi läbi saada ja nendele kogu aeg infot edastada. Nomaeitea. Minu meelest on ajakirjandus ainuke majandusharu, mis toitub informatsioonist. Ja toitumisahela üks põhiprintsiipe on see, et toit tuleb endal leida. Või välja teenida. Ette kantakse toit ainult nendele, kes nooruse või vanuse tõttu seda ise ei ole suutelised tegema.
Aga seda olen ma ennegi kogenud, et enamikele ajakirjanduse esindajatele võrdub kolmnurgast Pärnu maantee-Narva maantee-Maakri tänav väljasaatmine ekspeditsiooniga Amazonase deltasse. Kuigi ma ei ole kindel, et nad ka Lasnamäel ilma GPS-ta ära ei eksiks.
Just nagu mu mõtete kinnituseks avaldas juhtiv majandusleht arvamuseavalduse juurde pildi, mida ma olen korduvalt palunud mitte enam avaldada ja mille kohta õde irooniliselt küsis, et millal sa selle jaki humanitaarabisse saatsid, kaks või kolm aastat tagasi?
Positiivsema poole pealt võib tõdeda, et arvamust ikka küsitakse. Ei pea seda kellelegi toppima. Äkki küsiks meediasuhtluse seminari rahast pool tagasi?

Viis asja, mida ma internetis ei tee

Tööpaus. Toppan teiste taga, nagu kuu esimestel päevadel sageli ette tuleb. Ja et mitte väga lainelt maha libiseda, püüan õue mitte vaadata ja kolan internetis.
Eri põlvkondade ja erinevate huvidega inimeste jaoks omab meie armas nett erinevaid tähendusi ja erinevaid funktsioone. Ise olen internetikasutaja 1996.aastast, kui pea meie kõigi nett rippus alatasa katkeva dial-upi otsas ja OK jutukas oli suhtlemiseks kuum koht - ma ise olen seal isegi uut aastat vastu võtnud, ainult ei mäleta, millist.
Sellest hoolimata on funktsioone, mida ma ei kasuta, ja kohti, kus ma eales ei käi. Nii näiteks:
1) ei käi pornosaitidel ega mängi hasartmänge - puudub igasugune huvi mõlema teema vastu.
2) ei kasuta orkutit, facebooki ega MSN-i. Ilmselt olen ma nii vana ja loll, et kahe esimese mõttekusest ei saa lihtsalt aru, kuigi mul on mõlemas konto, pole seda aastate jooksul kordagi vaja läinud. MSN aga on vahetunud Skype vastu, milleta küll ei oskaks enam läbi saada.
3) ei vaata YouTube videoid. Töö juures pole selleks iial aega ja kodune Kõu annab mingi võbeleva-hüpleva õuduse, niipalju kui ma proovinud olen. Ja ega seda õiget huvi ka pole. (ma vaatan isegi telekat haruharva).
4) ei oma kontot üheski tutvumisportaalis - kuigi olen neti kaudu leidnud palju sõpru ja ka viimase, nüüdseks lõppenud kooselu kaaslase, on praegune seis selline, et kellegagi suhete loomiseks puudub nii huvi kui aeg.
5) ei loe Tähismaade blogi, ükskord proovisin, aga see teiste mustas pesus sobramine tundus nii nilbe, et ma liigitasin nimetatud saidi momentaalselt porno alla (vt.punkt 1).
Aga igatahes oleks huvitav teada, mida teised internetis ei tee. Algarv ja Trulla, laduge oma mittetegemised lagedale :)

Elutahe ja elu hind

Ma armastan elu kõigis selles värvides, ma tahan elada ja ma tahan selles värvilises ja mitmekesises maailmas veel palju asju ära teha. Viimase kahe aasta jooksul olen ma piisavalt palju pidanud lamama ja lakke vahtima, nii et mul on olnud aega mõelda elu, selle mõtte ja selle väärtuse üle.
Ma olen piisavalt palju surma lähedalt näinud. Kaksteist aastat tagasi kaotasin ma ühe aasta jooksul vanavanemad, isa, elukaaslase (kelle laiba leidsin ise meie ühisest magamistoast) ja parima sõbratari. Alates sellest aastast muutus küllaltki palju mu ellusuhtumine.
Me kõik oleme surelikud ja ühel päeval saabub see hetk, kui meil tuleb see maailm maha jätta ja unele heita. Surm minu silmis ongi magamajäämine. Igavene uni, igavene puhkus, millest sellesse maailma enam ei ärgata. Ja mulle on meelde jäänud kellegi elunäinud inimese ütlus, et peale väsitavat, mitmekesist ja rõõmupakkuvat elu võib ju isegi hea olla puhata.
Praegu ma leian veel küll, et ei ole sellist puhkust ära teeninud. Samal ajal aga olen jõudnud veendumusele, et elul on väärtus siis ja ainult siis, kui see elu on täisväärtuslik. Vähk või mitte, mina oma eluviise muuta ei kavatse. Isegi suitsetamist ei kavatse maha jätta. Ma ei näe mingit mõtet selles, et süües keedetud kala ja tooreid porgandeid elada saja-aastaseks ja surra siis dementsusse (pealegi on onkoloogid viimasel ajal välja öelnud, et vähk on geneetiline haigus ja sõltub eluviisidest minimaalselt - sa võid eluaeg ranget dieeti pidada ja siiski vähki surra, vahet pole). Pigem võib dieediga oma immuunsussüsteemi pekki keerata ja see on oluliselt hullem riskitegur.
Kõige paremini võtab iga hinna eest elamise isu ära igakuine visiit vanadekodusse. Ma imetlen inimesi, kes seal töötada suudavad, mind tabab esimese viie minuti jooksul soov põgeneda. Ja nähes neid inimolendeid, kes ei liigu, lasevad alla, ei saa millestki aru jne., aga kes sellest hoolimata on ELUS, olen ma alati mõelnud, et sellisena ma elada ei tahaks. See ei ole enam see elu, millest ma tahaksin kinni hoida ja mille eest võidelda.
Mis aga minu enese diagnoosi puutub, siis erinevalt tavaarusaamast on vähil sadu erinevaid vorme ja alaliike. Minu sõraline on õnneks üks aeglaseima arenguga vorme üldse, ja see, et ta üleöö millekski muuks muutuks, on üsna ebatõenäoline. Nii et ma jään veel tükiks ajaks teisi oma dekonstruktiivsete mõtetega kiusama.
Aga nüüd peab tööle hakkama. Teraapia aitab kõige paremini.

See sõnum võinuks olemata olla

Õnneks ma eile õhtul oma telefoni ei sattunud vaatama. Peale tööaja lõppu kohe üldse mitte.
Hommikul näitas telefon ühte vastamata kõnet ja kahte lugemata sõnumit. Üks sõnum oli töine. Teine oli tulnud samalt numbrilt, kust vastamata kõne ja andis teada, et "...teie tsütoloogilia vastus oli üksikute muutunud rakkudega, seda tuleb 2-3 kuu pärast korrata. Teie dr. ..."
Kurat. Kuradi kurat. Ja ma nii lootsin, et kuna ligi 2 kuu jooksul ei ole helistatud, oli analüüs puhas. Aga kus Sa sellega. Positiivset asjas ainult niipalju, et vähemalt kohe haiglasse ei kupatata, kui alles paari kuu pärast kordusanalüüs tehakse, võib vähemalt seda loota, et midagi väga hullu ei olnud.
Ja ma veel eile olin nii õnnelik, et sain sellesse kooli sisse, kuhu kaks kuud vestlusi-teste tegin. Nüüd tekib küll kahtlus, kas on ikka mõtet seda hirmkõrget õppemaksu maksma hakata.
Aga ega koju jääda ja musti mõtteid mõlgutama jääda pole ka mõtet.
Elame veel, nagu ütles Colas Breugnon.

Kuidas eimillestki süüa teha

Panin selle pealkirja kirja ja meelde tuli nõukaaegne nali kokaraamatust pealkirjada "Sada toitu puhtast veest". No ma olin täna umbes samas situatsioonis. Pelmeenid said teatavasti juba eile otsa ja kuna kellelgi polnud viitsimist autot käivitada, oli külmikust saanud köögi kõige tühjem ja kõledam koht. Kuna õde lubas õhtul nagunii poodi minna, polnud mul ka täna tahtmist hakata kuhugi sõitma, lähima väikelinna poekülastus koos sõitmise-riietumise-shoppamisega võtnuks tunni ja teine tund kokkamisele-söömisele-koristamisele. Olekski pool tööpäeva untsus olnud ja seda mu südametunnistus ei lubanud.
Sügavkülmiku revisjon fikseeris paki pizzakatet ja teise lehttainast. Kuna aga otsas olid ka leib-sai, siis langes pilt muidugi kõigepealt leivaküpsetusmasinale. Pass koos retseptidega on loomulikult kadunud, kui köögis on kaks perenaist, pannakse ilmlõpmata midagi teise jaoks ebaolulist tont-teab-kuhu. Aga kõikvõimas internet aitas, Kenwoodi kodukalt leidsin ikka midagi ja ahju ta läks - prantsuse juustu-küüslaugusai:
310 ml vett
480 g nisujahu
1.5 tl soola
1 tl suhkrut
2 spl Parmesani (sai olude sunnil asendatud Vigala mozzarellaga)
1 tl küüslaugupulbrit
2 1/4 tl (ehk 1 pakk) kuivpärmi
Masinasse ja saba seina. Umbes 20 minuti pärast peaks valmis saama, aga lõhn paneb juba praegu suu vett jooksma.

Pearoog:
pakk Rivocca pennet, pakk pizzakatet, basiilikut, võid, kobartomateid (basiilik ja tomat kasvavad potis). Makaronid keeta, pizzakate praadida koos tomatitega, kõik segamini mütata ja lisada basiilikut. Sisuliselt peaaegu sama, mis pelmeenid, aga natuke maitsvam.

Magustoit (retsept jooksu pealt välja mõeldud).
0,5 kg pakk lehttaigent, 3 õuna, tassitäis kuumaasikaid, paar supilusikat suhkrut ja pool teelusikat kaneeli. Taigen sulatada, õunad koorida-hakkida, õunatükid segada maasikate, suhkru ja kaneeliga, panna taignale ja taigna servad peale keerata. Plaadi peale küpsetuspaber, kakk ja ahju, 220 kraadi juures umbes 20 minutit. Isegi ma ise sõin kaks tükki ja see juba näitab midagi, sest üldiselt ma ei armasta magusat. Poiss kiitis, et super ja see, et ta omaalgatuslikult midagi kiidab...

Tunni ajaga oli kogu kupatus valmis, söömine lõpetatud ja võis uuesti tööle pihta anda.

Meie igapäevaseid pelmeene

Nägin eile hommikul unes, et mul diagnoositi ajuvähk. Selle raviks pandi mulle pea ümber mingi poolläbipaistva roosaka vedelikuga täidetud plastikvoolikust rõngas ja öeldi, et sellega pean ma nüüd käima surmatunnini. Küsisin, kas sellega sauna minna võib, öeldi, et ei, ja see ajas mind eriti vihale. Et tühja sest ajuvähist, aga vat sauna ei saa...
Ärkasin üles, kell oli seitse. Kuulasin vihma trummeldamist katusel ja tuule ulgumist puuladvus. Jõudsin järeldusele, et tegemist oli erakordselt ebaõnnestunud ärkamiskatsega, käisin vannitoas ja tegin ühe suitsu ning kobisin voodisse tagasi. Järgmine kord avasin silmad kell pool kümme ja seekord unenägudeta.
Mis teha, sellised paranoiad on vist peale nelja operatsiooni paratamatud. Kui muidu suudaks veel mitte mõelda, siis aeg-ajalt kiskuvad ja kipitavad õmblused tuletavad kõike meelde. Ja unenägusid ei saa ka taltsutada. Õnneks näen und viimastel aastatel suhtelisel harva, või lihtsalt ei mäleta unenägusid. Paraku esineb neid õudideid siiski vahel ka ärkveloleku ajal - köhatad paar korda: kopsuvähk. Haav paraneb halvast: taas nahavähk. Kõht valutab: mao või soolevähk. Terve mõistus ütleb küll, et pea nüüd hoogu, juba see, et sul on niigi kolm erinevat vähitüve diagnoositud, on meditsiiniline paradoks, neljas oleks juba äärmiselt ebatõenäoline. Aga ikkagi. Isegi viiendat kuud kestev Cipralexi kuur ei hoia neid sundmõtteid täielikult ära, kuigi pean nentima, et üldist optimismi ja elutahet on lisanud kindlasti.
Aitavad enese meeldivas tegevuses hoidmine ja sundmõtete enesest väljaütlemine-väljakirjutamine. Teraapiana veetsingi ülejäänud osa pühapäevast kuuris nagu korralik perekonnapea kunagi. Panin Ikeast ostetud kummuteid kokku (1987.aastal mahakantud kontorikapist ehitatud mukilaud sai lõpuks pensile), lakkisin kingariiuli detaile jne.
Aga miks pelmeene... poiss, kes vahepeal teatas, et ta pelmeene enam ei söö, on neid jälle suure hädaga sööma hakanud. Mis teha, kui üks emmedest paneb laeliiste ja teine mööblit kokku, kokkamiseks pole kellelgi aega.

Vähem möla, pikem samm

Blogimaailm on üks kummastav koht. Mõnikord veedad siin mõnuga aega. Teine kord aga unustad end siinsetesse soppidesse ja käänakutesse ekslema ja pärast kirud, et jälle paar tundi sinu enda ainulaadsest ja kordumatust elust on kuhugi kaduvikku vajunud.
Seepärast olengi oma väledaid näppe ja pikka nina mõnel viimasel päeval arvutist eemale katsunud hoida ja tiheda tegevuse käigus on see enam-vähem ka õnnestunud. Öölaulupeol ei käinud ei nüüd ega ka kakskümmend aastat tagasi. Miks kakskümmend aastat tagasi ei käinud, ei mäleta, võib-olla polnud hetkel sobivaid kaaslasi. Nüüd ei käinud laiskusest. Pealegi oli programmis järgmisel päeval kell viis tõusta ja need kaks asja ei ühildunud kohe kuidagi.
Nii käisimegi iseseisvuspäeval Ikeas shoppamas ja me ei olnud sugugi ainukesed eestlased. Arvestades, et Ikea hiiglaslik parkimisplats oli eesti numbritega autosid täis ja eesti keelt kuulis rohkem kui soome keelt, pole kohalike mööblipoodide pankrotilaine mitte majanduskriisi, vaid siiski omanike viletsate äriplaanide tagajärg. Ka meie auto oli tagasi tulles pea laeni täis.
Ja eilne tööpäev läks Georgia tähe all. Ma pole selle konflikti teemal varem sõna võtnud. Sest ma ei tea, kes on selle sõja algataja ja tegelikult ei saagi me seda vist teada, informatsioon on niivõrd vastukäiv. Aga ma tean kindlalt, et igas relvastatud konfliktis, milliste riikidega ka tegemist oleks, on üks ja sama kannataja pool ja see on tsiviilelanikkond. Kodudeta jäänud pered ja vanemateta jäänud lapsed. Nii et selle nädala organiseerimise-sebimise tulemusena läheb koostöös välisministeeriumiga järgmise Eestist väljuva humanitaarabi lennuki peale üle tonni kogutud-sorteeritud lasteriideid Georgia pagulaslaagritesse.
Ma arvan, et võin oma selle nädala tegemistega päris rahul olla.

Tehnikakriitiline päev

Mõnikord on mul tunne, et aju töötab ka öösiti, kui kõik muud kehaosad tudivad. Igatahes olin eilseks planeerinud endale kaks suuremat tegemist, ühe kolleegi kursusetöö retsenseerimise ja järgmise aasta eelarve struktuuri ülevaatamise. Mõlemad algse plaani järgi vähemalt poolepäevased. Aga kui ma hommikul trepist alla tulin, mõte juba töötas ja lõpuks istusingi esimesed kaks tundi arvuti taga öösärgis. Retsensioon sai selle ajaga igatahes valmis. Ja järgmise kahe tunniga eelarve ka, nii et poolest päevast olin põhimõtteliselt prii. Oleks võinud ju esmaspäevaks planeeritud tegemistega alustada, aga vaatasin aknast ilma ja otsustasin, et muruniitmine oleks parem mõte. (tänast ilma vaadates võin nentida, et oligi). Poiss tuli päris vabatahtlikult appi, ju oli arvuti taga istumisest kangeks jäänud. Andsin talle valida, kas traktor või muruniiduk - meil on niitmiseks mõlemat vaja, sest selliseid kohti, kus 105 cm laiune traktoriniiduk kivide vahelt läbi ei mahu, on piisavalt. Poiss valis niiduki, sellega on raskem, kuid huvitavam. Traktoristi amet jäi mulle, ajasin trakatsi kuuri alt välja ja panin varustuse selga - trikoo, laia äärega kübar ja mp3 mängija. Päris naljakas vaatepilt kindlasti, ma ise igaks juhuks peeglisse ei vaadanud. No esimesed kolm tundi oli päris lõbus, kulgesin edasi-tagasi ja laulsin iiri laule kaasa, kõvasti ja valesti. Aga siis sõitsin trakatsiga ühe salakavalalt rohu sees luurava kännu otsa ja oligi kääksti. Traka ise läks käima, aga nagu niiduk sisse vajutada, suri uuesti välja. Arvutigeenius ronis ka masina alla, aga väljus tagurpidi sama targalt, suutsime mõlemad vaid nentida, et midagi on kinni kiilunud. Lõplik diagnoos: esmaspäeva õhtul käru peale ja teisipäeva hommikul Stokkerisse sõit, varem ka selle pärast linna minna ei viitsi.
Trakats sõitis seniks kuuri ja mina läksin roosipeenrasse, kus mul õnnestus äraõitsenud õite lõikamise käigus läbi lõigata ka mp3-mängija kõrvaklappide juhe. Käärid on liiga head ilmselt...
Rohkem tehnikaäpardusi õnneks ei juhtunud, kuigi tänast ilma vaadates võib meid tabada elektrikatkestus. Lootsin täna rohida, aga kus sa sellega, isegi koerad keelduvad õue minemast. Kass ikka pika mõtlemise peale väljus, köögi aknast nagu tavaliselt.
Aga pole viga, oma majas ei lõpe tegemised iialgi ja ka katuse all on terve listitäis asju ootamas. Raamatuturiiuleid tuleks juurde teha, kingakappi lappida jms. Minus on ilmselt tisler kaduma läinud, sest mööbliga jantida mulle lausa meeldib ja meie tehnikapark ajab pöördesse kõik töölised, kes siia midagi tegema on sattunud. Suurema kolistamisega pean paraku ootama, kuni perekonna kuldmagajad liigutama hakkavad - kui välja antaks kauamagamise Oscarit, oleksid õde ja õepoeg kindlalt kandidaatide hulgas.
Õde teatas eile õhtul suht ootamatult, et kui mul midagi selle vastu ei ole, siis ta ei koliks augusti lõpul linna nagu tavaliselt. Olla emaga ka juba rääkinud, ja too arvanud, et saavad poisiga kahekesi hakkama küll. Vähemalt mõnda aega. No minul polnud selle vastu ka midagi, tavaliselt jääbki sügisel maja nii tühjaks, kui nad ära lähevad. Sellega küll harjub üsna kiiresti, aga esialgne tunne pole just meeldivaim. Ja ma saan õeraasust aru, ta on oma ärklitubade soojustamisse-tuunimisse sel suvel päris kõvasti raha, aega ja tööd investeerinud ja ega vist endal poleks ka isu värskeltremonditud tubadest kohe Mustamäe tillukesse kahetoalisse kolida, mille kahte tuba ja seinakapisuurust kööki tuleb veel jagada kolme põlvkonna esindaja vahel. Eks näis, kaua ta siin muidugi vastu peab, talvine maaelu ja siit linnas töölkäimine pole nii roosiline kui suvel. Elame-näeme.